Sümbolismipaha on kahtlemata olemas, aga kas selle siis peab ALATI läbi elama, et mõista?

Üksinduse ja üksildusel on väike vahe.
Üksindus soodustab hajameelsust.
Üksildus täpsust.

Suurim nukrus on hajameelsus.
Võiks oletada, et üksildus on seega sügavam kui kurbus, aga maailm ei ole mustvalge.

öö

Mis on öös ja tähetedes, mis mind nii järekindlalt enda poole tõmbab? On see inimeste vähesus, mis võimaldab luua? Goethe ju ütles, et suuri asju saab luua vaid üksinduses. Aga Viiding ütles : ''kes on üks, on üks ka kahekesi.'' Kahekesi üksindus. See nõuab mingi ülimat vaimset balanssi kahe vahel. Ma kaldun jälle teemast kõrvale. Vahet pole, kas olla kahekesi üksi või üksi - suuri asju saab luua vähemuses.
Öö on värske. Ja tähed on kaugel ja saladused.
Ehk ongi kaugus see, mis peibutab?
Pean tegema järsu lõpu postitusele
olen väsinud.

Halvatud inimene kirjutab kõike või mittemidagi.