Tundub, et pikkade lausete asemel võib visata mõned üksikud hädised sõnad, kui piltide voog teadvuses on nii kirju, et üheainsa küünla süütamine kutsub esile mõõtmatu tule.

''Paigallend''

Monumentaalne elu nagu J. Krossi romaanis ''Paigallend''
või nagu pealkiri : üks-sama? Ei ole.

Mõtlen saksa ekspressionistde ja fovismi + kubismi peale
miks lihtne, vahel koguni primitiivne kunst tundub tõesem lähedasem kui klassitsim, kui manerism?
Võib-olla olemegi siis kõik telliskivi inimesed, moonutatud  geomeetrilised või
''saepuru täis topitud nukud'' nagu ütles Faulkner.

Inimelu väiksus ja ideaalide suurus põrkub tihti kokku
aga miks ometi on tühise suurusega inimesed on elukäigult kõrgel?
Vahest on neis pulbitseva elu suurus, mis väljub niiöelda arhetüübist, ''inimideest'' nagu ütleks Platon ja tõstab kogu inimese ethose mingil määral suuremaks.
ja kas ei või me sel juhul öelda, et puises inimeses, hallis mateeriahunnikus on midagi jumalikku?
Midagi mille me võime proijtseerida endast välja kujunditesse : gootikiriku läänefassaadi kõrgustesse tormavate tornidega või Marquezi surematusse kolonel Aurelio Buendiasse.

Mida vanemaks ma saan, seda enam usun ma hinge olemasolusse.

Ehk isegi kartesiaanliku dualismi, oh hoidku mõistus mind selle eest!
hahaha.

Kas üks öö on pimedam kui teine näituse tänaval?
See raudteeida nii kaugel aga ikkagi käega katsuda.
kirjutada fraasides, sest lausete reegelipärasus on valus

mõõta sammudega üksindusemeetrid
naca enne uinumist
mõned minutid.
üksildusemeetreid poolunes.

ja kurbusemeetreid
pärast Borgesi-unesid.

Bengali mõttetark
Jiddu Krishnamurti ''Mõtleja on mõte.''

Fotografeeritud Einstein.

Üks hästi eriline uni täna öösel jaa...taevas on saladust. Kunstiteose ainest...
Jõud ja ime suunavad inimest..
olen näinud imet, nüüd ka jõudu.
Üldse näen viimasel ajal palju unenägusid.
Palju erinevaid, mitmekülgseid,groteskseid ja ka reaalseid.

Sinine värv on surma ja nukruse sümbol
jaaaaa
aga paratamatu surm ei ole kole nagu leek, mis põletab kõik
ta on hele ja hajameelse muigega

Fotografeeritud Einstein rannas, juuksed tuules.
Seitsmekümnendate prillidega.

Naeratav väsimus.

Ma nägin täna
Dante ''Põrgut'' koos Nikolai Gogoli ''Surnud hingede'' tegelastega unes. Aga nende omadused olid mingid minu poolt määratud : kõike vastikumad omadused.
Üle 9 erineva inimese  oli.
Ja kõik inimesed olid kollaste ja roheliste legoklotsinägudega.
Nad sõitsid must mööda nagu kiirrongid, aga mingil kombel olin minagi nende hulgas.
Seal reas.

Elutants.

Ei saa hingata? Mõnda molekuli. Jah.
Rahutus, rahutum muusika ja palav kehatemperatuur, õhetavad põsed, vidukil silmad.
La Monte Young - The Well-Tuned Piano.

Miks ma mäletan igat asja gammakvandi võrra, lause-lause kaupa, silp-silbi kauba?
Miks ma analüüsin kõik näoilmed, märkan igat näpuliigutust ja kulmuvärinat ja jala rahutut keerlemist ja naljatamise taga rahulolematust?
Miks ma ei või lihtsalt olla? Kaasa minna lainetega? Kiskuda end kahte leeri ja tormata leegitsevasse õõnsusesse.
Vaadata üles keskpäeval? Mitte kunagi ei ole rohkem tühjust, isegi öösel.
Milleks see pagana metafüüsika ja laintena keerlev maailm.
Milleks see tagasihoidmatu Nietzsche tsükkel.
Milleks need tasajäetud sõnad, niiske muru äravõtmine miks?
Ma ei või sinna alati sukelduda rahus.
Alati kindlasti mitte.

Olgu klaveripalad ja kõledad jahuvalged sõnad.
Kuni süda saab vaakumit täis ja ahmib õhku ja ma olen rahutu nagu Berlioz Patriarhi tiikide ääres.

Tõestage mulle metafüüsika mõttekus!

Ei mina mõõdan parem tähti, hõllandust ning fovismi.
hehehe,

Andke mulle piirike rohkem segadust, piiritagused voolavad taevad.

Herakleitos ütles tabavalt : ''Panta rhei!''
No kuulge, Võiks ju ometi küll!