''Paigallend''

Monumentaalne elu nagu J. Krossi romaanis ''Paigallend''
või nagu pealkiri : üks-sama? Ei ole.

Mõtlen saksa ekspressionistde ja fovismi + kubismi peale
miks lihtne, vahel koguni primitiivne kunst tundub tõesem lähedasem kui klassitsim, kui manerism?
Võib-olla olemegi siis kõik telliskivi inimesed, moonutatud  geomeetrilised või
''saepuru täis topitud nukud'' nagu ütles Faulkner.

Inimelu väiksus ja ideaalide suurus põrkub tihti kokku
aga miks ometi on tühise suurusega inimesed on elukäigult kõrgel?
Vahest on neis pulbitseva elu suurus, mis väljub niiöelda arhetüübist, ''inimideest'' nagu ütleks Platon ja tõstab kogu inimese ethose mingil määral suuremaks.
ja kas ei või me sel juhul öelda, et puises inimeses, hallis mateeriahunnikus on midagi jumalikku?
Midagi mille me võime proijtseerida endast välja kujunditesse : gootikiriku läänefassaadi kõrgustesse tormavate tornidega või Marquezi surematusse kolonel Aurelio Buendiasse.

Mida vanemaks ma saan, seda enam usun ma hinge olemasolusse.

Ehk isegi kartesiaanliku dualismi, oh hoidku mõistus mind selle eest!
hahaha.