kell 19.30 kuni 20.00 on lõpmatu vahemaa

ma kujutan nõtket arkaadia bandet 

kekslemas mööd kanjonjeid 

siis kui tuul pühib kaabud kuristikku ning 

nemad naeravad ja kõnnivad köitel ööst öösse
vahepeal kuud jõllitades ja seistes
lagendikul meelde jättes üüratu üürikest
sisekaemusmaastikku
silgates ühest hahasse ja kahast ühesse
magades madude kõrval puutumata 

ning otse päiksetõusu poole
vahetades välklambipilke
viirastuspuudutust ja sihitut kiirust
nagu noored dingod
näljased ja vaprad korraga