arlekiini lühike lähendus, öeldakse lahkumisavalduste tabamatu ilu.

 sest ära joosta

kõrgemale kaugemale

sügavale tihnikusse

viselda võõrasse 

anonüümsusse

kui kiirusest kumiseb pea

on turvatundestunglemine

hea.

žabloonidest

 küpsuse kibedail kontuuridel kujutatakse igasugu ilmamaa ütlematajätmise. neid jäetakse märkimata, kuna peetakse iseenesestmõistetavaks, häbenetakse käegakatsuvat, ehkki see kõige selgemalt neilt paksudelt joontelt vastu hakkab. nende tumedad kogud on valgel taustal sirged ja tugevad, nende kestad kõvad ja turvalised ning nende kangete raamide pragudest piiluv valgus on üsna hoolikalt kinni lapitud. vahel on nende alla jäetud mõned sõnumid, minevikumeened - nood, mille ettetabamise üle on tulevikus ühtemoodi hää ja nukker uhkust tunda. nende mõrkjatel õitel on tabatud nooruse näivusest väljahakkamise varjatud väledus, võõraste vihmade tegelik üksindus, sissejäetud sõnade pudedad terad mis justnagu liiv aina südamesõlmedesse laiali lahtub, niiet enam ei ole liiva mõistet, ega tallele jäetud terade mõistet, vaid üksikud kristallid siia-sinna laiali jäetud - anonüümse eksimise mõistes.

kuigi sõnad on maha jäetud, tugeva tindiga ajatult talletatud, ei saa neid just igavesti ilusaks pidada. ajapikku muutuvad meenutused tahkeks, kokkupakitud ja liialt kättesaadavaks. nagu modernne kaubandus. nende läbipaistva kättesaadavuse ajel ei osata enam ahnitseda, ei osata enam minevikku sisse ahmida nagu õhku niiet süda puperdab ja silme ees on kirju. ei vajata enam salajasi šahte koidu kaameks kumaks ja õunapuu hõõguvateks õiteks, ei jäädvustata augusti valget lõhna ja hommiku puhtaid linu.

see on raskelt kättesaadud õnn ütlevad ühed, teised ütlevad paratamatus, mõni aga jookseb igakord väsimatult öhhe kuni värvusmaastike perioodilise peatuseni. 

niimoodi antakse märku kontuuride ainsamast olulisest omadusest. nende joonte alatisse sulgemisse on jäetud  üks lõplikum lõpmatus ja tegelikult on igaühe isiklik valik kas selle üle kergendust või kahjurõõmu tunda.

külmund maastikud

 möödunud trammide tihe

sa kirjutad välja sa kirjutatud välja

tuulde imbuv libe

sa kirjutad välja sa kirjutad välja

kuursaalide tühjusest kõle

vaim kannatab nälga sa kirjutad välja

lõpmatust immitsev säde

sul hiilgates pärga sust liigahtab välja

liigendet' paberitõde

mingid universaalsed pildid, millest kõigil on liiga piinlik rääkida

 mitu münti öösel maksab vabadus

mitu raskust loovutati päeva

tuisus koidukumakarva

salli sõlmid ümber kaela

ja vabandus 

end peidab ülal taevas

tegelikkusest

ma tihkan salaja sinna

kust vihkan edasi minna

sest püütud vaikusel on liiga

võimsad ja rasked tiivad

modified wild nothing

We're not happy 'til we're running away

Clouds in thy eyes

With nothing but the foggiest day

hulkurid on vabad

 lihtsuses peitub võlu

visakestlik

lõplikkus

ja meenutustes

sõlmunud tahud

hämarikus

leiavad rahu

kangesti kootud mõistuyutt

 põhjavees langenud laevad

randuvad lainetes kahte

ilmateel haavatud haavad 

hanguvad tuulete tahtel

ühest kaugest maalist

 varjudest vaakuvail seinal

hõbedast helkival kuul

juunikuu lõpmatud leinad

sõgeda segane luul

Võrdlusest jnii

 Lahendusseliitmislabürint

Kuule kuhtund pilved

Hingehüübiv tarkus

Keskelkooruvilme

haihtumus

Tühjade saalide sulgumishääl

 kõledas pragunev värv

Tontlikult pikkade sahtide pääl

minetusselaskmismäng

spontaanne sümmeetria murdmine

 mil hüljatud tubade

lõksustatud valgus

viimaks rikneb?

mil katkeb äsjanähtud elu

habras nöör?

siis saladusi raskelt vokilt hargneb

ja põhjata on külmad täiskuuööd

regressum and infinitum

 lõputult taanduv foon

lõpmata peenike joon

Sünonüümidest/ arütmia

 Viivuks virgund videviku virvenduses

Lahtumatu lahenduse

Lapidaarne lõhn

 tohutu suurte maalidega maja

ajalukku kiilund vaipade lõhn

öölend

 öhekehal jäi pimedus seisma

ja miskit tuli tuppa

 ja tema läks ära

mahajäänd paberluikede parv

nõutult vaatamas tulevikku

neil natuke liigahtab ihus

nad varsti on päral

otselend igavikku

õndsus

 värskus

memorandum

 ''Inimene viib oma nurjumiste sümboli igavikku kaasa. Seda suuremad tiivad saad ütles isa aga kes meist oskab harfi mängida.

W.Faulkner

.. nõnda jää peal liuledes, ei võinud ta meelde jätta noid lehetu kastani ja kuuskede lõpmatute latvade muutuvaid varje, häbematu lihtsusega neelas videvik ümbruskonna oma otsatu hõlma alla ning vaid areenil keerlev vahe teras hoidis aeg ajalt valguskilde spiraalis tantsija ümber keerlemas. tundus, et nood püüdmatud sädemed hoiavad teda aina hoogsamalt ja hoogsamalt liikumas, ja kui ta oma pisikesed käed  käed vaprade tääkidena tähtede suunas sirutamas, andsid vaid jääse kulunud  praod aimu igavikku võimatusest. nõnda jää peal liueldes sidus ta aastalõpuõhtu säärase lummusega, mille lõhn ei lahkunud peegelväljalt enam kunagi. tema enda haihtumine jäeti meelega saladuseks, ent tean, et oma  tantsus moodustunud kujuteldavast ringist ei väljunud ta kunagi.

madallend

 ascending and descending 

 faster and slower

further and lower

in a peculiar way

ever the more swayed

in the currents above or below

yet too fragile to fly

to let go

varemetallajad.

Everytime, we are slow, where are we going so fast ?

We could bear to stay awake, because the sun, cannot last

//Dead Texan - The struggle