50 must-read proosateost.

Ainult sellepärast, et ma saan. Ja tahan ise ka teada+ilus on vaadata nii palju ilusat kirjandust kõrvuti.10 esimest on järjekorras, ülejäänud on suvaliselt. Arvestatud on novellide,lühiromaanide,jutustuste, romaanide ja esseedega(erand).

1) Jorge Luis Borges ''El Aleph'' (N)
2) William Faulkner ''Hälin ja raev''
3) Gabriel Garcia Marquez ''Kadunud aja meri''(N)
4) Gabriel Garcia Marquez ''Sada aastat üksildust''
5) Haruki Murakami ''TV-inimesed''(N)
6) Mihhail Bulgakov ''Meister ja Margarita''
7) Fjodor Dostojevski ''Idioot''
8) Jorge Luis Borges ''El Zahar''(N)
9) Jorge Luis Borges ''Ringvaremed''(N)
10) Franz Kafka ''Otsus''(N)
11) Haruki Murakami ''Kafka merekaldal''
12) Franz Kafka ''Karistuskoloonias''(N)
13) William Faulkner ''Kui ma olin suremas''
14) James Joyce ''Surnud''(N)
15) Jorge Luis Borges ''Surematud''(N)
16) Venedikt Jerofejev ''Moskva-Petuški''
17) Haruki Murakami ''Teisipäeva naised ja üleskeeratav lind''(N)
18) Mati Unt ''Elu võimalikkusest kosmoses'' (N)
19) Mati Unt ''Tühirand'' (N)
20) Franz Kafka ''Protsess''
21) Franz Kafka ''Loss''
22) Franz Kafka ''Metamorfoos''(N)
23) Daniil Harms ''Maaõlm''
24) Samuel Beckett ''Worstward, Ho!''
25) Jaan Kross ''Keisri hull''
26) Salvador Dali ''Geeniuse päevik''
27) Kurt Vonnegut ''Tapamaja korpus viis ehk laste ristisõda''
28) Erich Maria Remarque ''Läänerindel muutuseta''
29) Erich Maria Remarque ''Arc de triumph''
30) Ernest Miller Hemingway ''Kellele lüüakse hingekella''
31) Sergei Dovlatov ''Tsoon''
32) Gabriel Garcia Marquez ''Sinise koera silmad'' (N)
33) Mihhail Bulgakov ''Saatanlik lugu''(N)
34) Alber Camus ''Võõras''
35) Mihhail Lermontov ''Meie aja kangelane''
36) Johan Wolfgang Goethe ''Faust''
37) Julio Cortazar ''Saatana ila''(N)
38) Mario Vargas Llosa ''Laupäev''(N)
39) Albert Camus ''Sisyphose müüt''
40) George Orwell ''1984''
41) Tõnu Õnnepalu ''Piiririik''
42) Jaan Kaplinski ''Paralleele/parallelisme''
43) Aleksander Puškin ''Jevgeni Onegin''
44) Viktor Pelevin ''Libalooma püha raamat''
45) John Fowles ''Liblikapüüdja''
46) Ernest Miller Hemingway ''Ja päike tõuseb''
47) Mihhail Bulgakov ''Morfium''
48) Knut Hamsun ''Nälg''
49) Voltaire ''Mikromegas''
50) Kurt Vonnegut ''Titaanide sireenid''

Kui erinevad on kunstnikeloomused!

Ühed nutavad sõnades voolavat liiva taga, mida nad ealeski pole peos hoidnud.
Teised voolivad õhkpeeneid portselankujusid.
Ja kummal neist on õigus?

Nii sildade põletamine kui ka Jumaluse omapäine süntees ei ole lootus. Halvimal juhul kitsarinnaline künism, kuid sedagi palju öeldult.

Jeebus, see on ju mingi vahepealne siirupikibe voolamatu mädaporine pudrujakapsad.

piaano-piaano-piaano

See pole üldse-üldse minulik, aga kuna muusika saadab mind vahel, päris tihti, ja mul on praegu ULMELINE deja-vu tunne, okei see pole oluline, aga kuna muusika,jah, viimasel ajal on palju mind saatnud ja kätkend endas huvitavaid uusi avastusi, siis teen väikse muusikapostituse

Pierre Boulez'ga ja Claude Debussyga kindlalt prantsuse parimad heliloojad!

Truman Sleeps.

Ma arvan, et teadmisest raskemgi on aimata maailma relatsioone. See on pühiküsimus, mida tuleb käsitleda. Maailma valem. Kas saab inimene ilma otsimata üldse elada? Tõsiselt nukrad seosed. Kolmnurksed uduviirud nukra muusika saatel, külmetava kunstiku kohal - kurbuse kolmnurk. Püha - kui võõras mõiste. Ja ometi nii pöördumatu meie maailmatunnetuses. Kui otsime selgust, pöördume sageli püha poole. Võib käsitleda ka maailma projektsioonina. Pühadus on meie peegeldus. Samamoodi, kui maagia joonistab inimese hirme ja ihasid. Miks inimesed kiirustavad? Nad jooksevad iseendast mööda, vaatavad kuida peroonilt, kuidas nende vaim rongiga pimedusse sõidab. Ei taheta näha õhuauke. Ebaselgeid lahendusi. Ebaloogikat.
Enda seest on ülimalt keeruline rääkida. Kipume alatasa rääkima endast välja. Pöörama pilgud nelinurkadesse.
Otse ette, otse kõrvale. Mitte iialgi ringis või sfääris.
Kuulata vaikust..
Arvo Pärt ütles, et maailma muutmine on agressioon. Nõustun. Me oleme jõuetud muutumatu vastu ja seetõttu hävitame muutmisega iseennast. Seista ja vaadata..
Otsida
Inimesed võivad tihti öelda, et nad teavad, mis nukrus on. Mina küll ei tea - kuidas ma muidu üldse nukker saaks olla?
Tahan olla hea. Iseenesest teistesse. Ma ei nõustu Aristotelesega, et headus on oma liigiomasuse täitmine. Mis on meie liigiomasus? Evolutsioonivõitluses ellu jäämine.
Konkurents, võitlus, hävitajainstinkt.
Seda pole vaja, peame üritama astuda oma liigiomadustest välja. Loodusest üle. Iseenda projektsioonidesse, mida me joonistame pühaks. Inimese aimduse võimalikkus pühast annab võimaluse ise sinna poole assümptooditelje moel läheneda. Oh, kuidas tahaks, et kõik oleks vürst Mõškinid.
Utoopias -  me võime sellele läheneda reaalsuses.

Aja mööduvus on melanhoolia tuletis. Unistan ringikujulisest ajast. Paratamatu hetkede kokkulugemine. Mälestused -  lumehelbed, mis vananedes sulavad peopesal. Vaatan raudteeülekäigul kaugusesse. Tõusev valgus. Ehataevas. Roosakas lumi seal kaugel. Mis elu seal on? Tahaks öösel istuda külmast õuest pimedasse vedurisse, kus on soe.
Ja sõita..
sõita läbi lõputu metsa, üle külmade mägede. Kuu ütleb, et ta on üksi. Et tema aeg ei möödu - on igavesti üksi. Minna kuu poole.

Uskuda.
Iga maailma eellõhutud killu langemisel uskuda.
Uskuda, et maailma nukrus on kõiksuse tarkus.
Ja kõige suurem õnn toob nukrustki.

kirjutatu metafüüsika

Kirjanduslik looming kui metatasandi objekt on, leian, kirjutamisprotsessis üks keskseid näitajaid.Tähtsaid näitajaid on ka loomingu algus ja,ehk minu silmis veidi meelevaldsenagi, loomingu lõpp.
Kasutagem loomingu määratlemisel kirjapandu karakteristikuid.
Kirjutatu on ühtlasi nii suveräänne kui ka piiratud.
a)  Kirjutatu on keele piires. Siit ka kirjapandu dünaamilisus. Vabaduse hägustamist saab siin näha kahe väljundina.
* Kirjutatul puudub vabadus jääda fundamentaalselt muutumatuks. Iga kord kui teost teise keelde ümber tõlgitakse läheb osa keeleniši kesksest tähendusest kaduma. Varjundivärvide varieeruvus keeleti muudab teose tooni ja radikaalsemal juhul stiiligi.
* Loomingul puudub vabadus säilitada lõputu arv kõlavärve. Kuna keel on piiratud märgisüsteemide määratud arvuga(puhtmatemaatiliselt permutatsioon konkreetsest naturaalarvust ei saa olla lõpmatus), on erinevatel kombinatsioonidel piir, mis taandab väljendusviiside võimalusi kindla võimaluste hulgani.
b) Kirjutatu püsib ette määratud mõtete piires. Vastavalt Immanuel Kanti epistemoloogiateooriale saab inimene  teadmisi omandada vaid oma tajude piires. Inimese meeletajud on  aga piiratud ning seega on võimalike mõtete arv surutud teatud ringi. Piirdudes olemasolevate avastustega saab mõelda, vaid kogemusest lähtuvaid ideid, mis enamasti on teiste mõtete süntees. Seega ei ole ükski idee suveräänne ning vaba, vaid sõltub varemloodud seisukohtadest ja iga teos on, küll teises keeles, ent sisuliselt lõpmatu aja jooksul reprodutseeritav.
c) Teisalt säilitab teos ka osalise välimise vabaduse. Kuna erinevate keelte koguarvu ei saa üheselt määrata ning iga inimese tõlgendusprotsess on erinev, jääb tähenduste pluralism autori haardeulatusest välja ning teos võib muutuda ideeliselt sisuliselt ükskõik, mis teadaolevaks ideeks, olenevalt lugeja tõlkimismehhanismist. Siinkohal võib väita, et loomingu vabadus on kindlarvuliste ideede hulga sees võtta ükskõik milline tähenduslik kuju.

Algupärane ideeline tuum ja selle nihe ajas
 
 
 Olen küllaltki veendunud, et loomingul peab olema vaatamata tõlgenduse paljunemisele olema autori silmis üks ideeline tuum, ehkki ta võib teoses nihkuda ning seeläbi kuju muuta. Ideeline tuum paneb paika autori edasised perspektiivid, ent ometi olen veendnud, et teose algupära kasvab ideelise tuuma üle spontaanselt, sest vastupidisel juhul on märgisüsteem kunstlik ja ei koondu loomingu ümber. Seega pakun kaks erinevat võimalust kirjutamiseks :
a) Tekitades ideelise tuuma üle järk-järgult sündmusi, kusjuures koorunud sündmused võivad hakkata tasapisi ise ideelist tuuma välja joonistama.
b) Kirjutades järjestike emotsioone loovaid sündmusi, mille alateadlikult tajutavast terviklikkusest kasvab välja teose sisu. (Eeldab kirjanikku geniaalset taju/instinkti, kui soovite)
Siinkohal on teine optsioon kõvasti virtuoossem ning meisterlikum, samal ajal kui esimesel juhul võib kirjutatu muutuda kunstlikkuks ning reglementeerituks, mis võtab ära loomingu ainsa vabaduse(vt. punkt c)

Lumine maa

Langeda tagatubade muusika rüppe
kui see on.
Kõik tähendused on kitsad ja olemas
aga nii kaugel.
Peita ennast nulli sõna taha
tappa märke.

Sulguda öö üksildusse
milles üksildus on
tagurpidi pööratud relevants.

Filosoofia on lohutus nagu ütles Boethius. Kohati tõesti on.
Ka kirjandus on, ja kunst ja füüsika. Nad puhastavad sisemisest teravast tolmust.
Nuppude sissevajutamise korral. Väljalülitamismehaanika puhul.

Kaduda
immaterialiseeruda
ideestutada
Sulada maailma muutumatus hümnis.


Üksiku klaaspärlimäng miljonite seas.
Sama särav.

Kõik sõnad kõlavad liiga vähe.
Aega.. vaja aega!

Vaja jätkuvust!

Köielkõnd

Loen oma vanu blogipostitusi praegu.
kabelivalss algab M30-l õhh, milline õõvastav kujund. Tõsiselt võigas. Ja mida mina tean kabelitest või M30-st? Pime noorus.

Mitte, et see praegu kadunud oleks.

Käisin täna Y-galeriis. Väga huvitav fotonäitus oli. Lumisel taustal kolm ja nelinurkade geomeetria. Ülekaalukas tühjuses üks tähendus. Elu. Soojus. Müür. Isolatsioon.
vertex vertical
 nagu ütleks Samuel Beckett

Udu kolmnurkade majade kohal - veel maagilisem. Mingi iidse kaduvuse äramärgistamine. Mis oli ja enam ei tule. Või maailma kood.
Avastasin täna esimest korda, et jõe äärest kaarsilla poole vaadadest on mõlemad suure kaarega sillad jõe suhtes viltu, mitte 90 kraadi all. Kuidagi nõutukstegev avastus oli - kuidas ma seda varem märganud ei olnud?
Jerofejev on ka hästi huvitav kirjanik. Kuidas saab niimoodi absurdi segada irooniaga ja samas tekitada tunde : nojah, nii võib olla küll? Omaette fenomen.
Iiri intelligents on aukartustäratav : Beckett,Joyce,Yeats,Berkeley. Aga neid tundub ühendavat ka mingi omamoodi peenuse joon. Kogu nende kirjanduslikus filsoofias on teatavat rafineeritust ja lihvi.Kuidagi assiotseerub kalli martsipaniga.


Milosz on omaette kirjanik, veidi Kaplinskilik sügav mõtleja. Aga samas on temas ka seda kibedat künismi, millega ta joonistab õige ja vale. Vahest ongi terav piir siiski tähenduse loomiseks esmavajalik?

Oh, ma ei tea. Kõik, mida ma loen esitab mulle nii palju küsimusi. Aga mul ei ole neid vastuseid kuskilt võtta. Polümorfsetele ideedele veel enam (a' Paul Auster ja Pessoa)Kuna pole õigeid ja valesid vastuseid, siis on veel raskem. Tuleb jääda ainult ja ainult füüsika juurde. Kas arv või ei ole võimalik teada.
Lihtne.

        V

On tänavaalune kohisev kõla
mind ammu võtnud ära
ees kõnnakut puhast ja õrna
kuis igavik jutustab kõrva
tahan pilvi ja gaaside kära
kiiktooli nirvaanade õlal

Ja möödub jälle öö pikkade mõtisklustega. All too snug'i laualambivalguse seltsis ja ehk suudan mõne värsigi välja imeda. Sest, kui mitu õhtut olen ma teadnud, et sügispimedus on osa sellest kirjutuslauast, kus ma nii palju tähtsusetuid ja tähtsaid märke olen üles tähendanud. Ja kui palju olen ma seal lumest osa saanud, isegi kui seinad meid lahutasid.

Ja ma loodan, et ma näen jälle unenägusid Tähtvere alleedest, mida ma armastan. Sest siis  võib mu magavale näole kerge naeratusevarigi ilmuda. Päris naeratuse. Siis lähenen jälle veidi oma kunagisele borgesi-unenäo õndusele.
Mis küll kunagi ei kordu. Seda loomulikult.

uni/unetus

vaimselt kuhtunud
emotionally ill
ma ei tea nii tühi nii tähendusetu on siin nii olla
olen nagu lõtv tühi liivakott
ilma mõtteta
kuhu viib mu järgmine orientiir?

kõik märgid on nii väiksed
et kaovad pihku
hajuvad piirväärtus nullile

kas mu piir ongi selline pooleldi irreaalne poolunes kõndimine?
ma nägin unenägu üle tõkete hüppamisest, lõputute tõkete.

ja unenägu, kus ratta omanik lukustas oma ratast lahti, märkamata varast, kes samal ajal rattalt spidomeetri varastas.

tähendused ju täietsi olemas.

aga praegu on must tõesti kõik lõpuni välja imetud.
lõpuni kõik.
peale kevade, irdumatu.

oodates homset päeva,
uut majakat.

2 päevane süvadiskurs unustatud kategoorilise imperatiiviga. *

Kafka ja Max Brodt vestlus :

''Oh ei,'' arvas Kafka, ,,meie maailm on üksnes Jumala halb tuju, halb päev.''
- ''Nii et väljaspool seda maailma nähtamatust, mida me tunneme, oleks veel lootust?''
Ta (Kafka) naeratas : ''Oo, küllaga lootust, otsatult palju lootust - ainult mitte meie jaoks.''

Igakord kui ma seda dialoogi loen, käib must mingi imelik nõks läbi. Niivõrd suggestiivne, kummastav, aga samas usutav on selle kõla. Kafka viimane lause, tema naeratuse kergesti aimatav salapärane pilk, annab lausele erilist tooni juurde. Lisab veendumust, et tema ongi igavike liigutaja : aga miks peaks keegi selles üldse kahtlema. Walter Benjamin veenab oma pikkade arutluskäikude abiga enda essee lugejaid selles kergesti (kuigi, pean tunnistama, kaalukas osa jäi mulle mõistmatuks). Ometi, vaatamata oma vaimsetele piirangutele, mis osa suurest pildist minu eest ära napsas, on essee nii laiahaardeline, et võib ehk sellegi lisada mu hoomamatuse süüdlaseks.

Siinkohal aga sooviksin loobuda Walter Benjamini parafraseerimisest ja lähtuda mõndadest enda mõtetest, mis mul Kafka teostele tagasi vaadates on tekkinud, ning siduda need kohati nii üldtunnustatud kui ka essest minu jaoks väljakaevunud ideedega.
Kafka jäik fatalism on minu jaoks esimene eeldus igavike liigutamiseks, millega Kafka vastuvaieldematult tegeleb. Selle võib võtta justkui nurgakiviks, kogu fundamentaalsuse õigustuseks, milles veendub iga eelnimetatu lektüüri lugenu.
Üks tungivad eeltingimusi loo alguseks, on saatuse ettekirjutamine, maailmateatri(W.Benjamin) lava ettevalmistamine ja näitlejatele õpetuste kätteandmine. Siis tuuakse mängu peategelane. Ainuke võõrkeha kogu selles etteplaneeritud pundis. Ja ometi, mingil kõige tabamatumal ja veidramal, suisa imelisel moel suudab peategelane koondada loo niivõrd oma tsentrisse, ja samal ajal valmissätitu mõjuda oma korrapärases toimimises nii võõrastavalt, et ainus võõrkeha pöördub ainukeseks inimlikkuse, loomulikkuse
märgitäheks, jättes kõik kindlaksmääratu  lausa võikalt ebainimliku materjalina ennast kummitama.
Väikese kõrvalkaldena tuleb siinkohal esitada sürrealismi kompav küsimus : kas loob sürrealismi süsteemi ning võõrosakese vastanduvus ilma ümberpöördeta? Või ongi vastandavuse kohene(sest see ei toimu protsessi käigus, vaid selle alguses,esimesel kokkupuutel-paratamatusena) pahupidi pööramine sürrealism?
Igaljuhul tundub Kafka igaviku mõõdupuu mulle metatasandil selgesti eristatav olevat.  Asjaolul, et ametnikud ei otsusta ise enda eest, vaid täidavad seadust, katabki seaduse  väänamatu kulgemise joonega. Seadus ei muutu, ei vääratu, seega ei saa tal ajas lõppu olla. Seega ongi tema ise aeg. Aga mis on aeg ilma lõputa? Igavik. Kas võib öelda, et seaduse loomine on juba tema muutmine? Muidugi. Seljuhul, kas Kafka on jumal, kui ta muudab igavikku kuulavat muutumatust? Ei ole, sest Kafka ei seleta tema teostes igavikku kehastavt seadust, see jääb talle samuti teadmatuks nagu ametnikele, kes teavad märke aga mitte tervet tähendust, nagu peategelastele, kelle seadus lihtsalt ära sööb.

Teine huvitab aspekt, mille minu jaoks sõnastas väga hästi W.B on Kafka ilu kujutlus. Ta kirjutab : ''Neist tähelepanuväärseim on küllap kõigeks valmisolek, nagu neil pelglikel tüdrukutel, keda K. kohtab  ''Lossis'' ja ''Protsessis''  ning kes anduvad kõlvatustele perekonnarüpes nagu voodis. K. leiab neid oma tee igal sammul, edasine nõuab sama vähe vaeva kui kõrtsitüdruku vallutamine /..../ Märkimisväärne on aga see, et kunagi ei paista need litsakad naised ilusana. Pigem kerkib ilu esile Kafka maailmas kõige peidetumates kohtades, näiteks süüaluse juures. Kafka ütleb : ''See  on tähelepandav, nii-öelda loodusteaduslik nähtus.. See pole mitte süü, mis nad ilusaks teeb.. ja see pole ka õiglane karistus, mis neid juba ette ilusaks teeb: ...see võib olla ainult nende vastu algatatud protsess, mis neid sel moel ära märgib.'' 
Selle lõigu kohta on raske kommentaare lisada. Kõigepealt tuleb ära mainida, et nii empiirilises kui ka prohvetlikus tõlgendamisspektris näib see arvamus olevat tõene. Teiseks tekib küsimus, nii nagu Kafka neid lugejates tihti tekitab, kuivõrd, vähemalt Benjamini arvates, ei tahtnud ta oma loomingut lugejatele täielikult sirgeks siluda. (Sest küsimused ei eelda vastuse võimalikkust). Kas määrab ilu see, et protsessis osalenu, saab igaviku osakeseks ja tõuseb surelikkusest kõrgemale? Ju süüalune liigub protsessiga kaasa, ta on üks osa protsessi kulgemisest, mis siis, et protsessi kulg sellest grammivõrragi ei muutu. Iga protsessialune vähemalt t õ e s t a b, et protsess on olemas. 

Kolmandaks tahaks tagasi pöörduda postituse algusesse. Kafka enda öeldud tsitaadini. Ta väidab, et meil ei ole enam lootust. Kas sellega lõikab ta ära meie elamise mõtte? Ei, lootus säilib siiski teisel kujul. Minu jaoks säilib lootus, kuni protsess ei kesta inimese elus igavesti. Kuniks mingil hetkel protsessi tagajärg lõppeb lakkab ta olemast lämmatav igavik ja jääb vaid murdnud igavikuks. Irratsionaalne hirm kui selline on meis nii kui nii olemas ja seda võib lugeda omamoodi protsessi prelüüdiks inimeses endas. Ja alati jääb meile lootus, et just meie oleme need kummalised abilised, need teisest maailmast plaksutajad, kelle käed on tegelikult ''auruhaamrid''. Neil jääb päris lootus ja murdamata igavik, milles nad isegi uskuma ei pea.  


* Jah, ma tean, et pealkiri kõlab totralt, aga kaks totrat päeva on selle ka vägagi õigustatult ja süüdimatult esile kutsunud.

Vahel on tühjade nägudega inimesed laiali. Ja koridorid on hallid. Päike paistab pimedast ja märgadest kividest tõuseb tolmu.

Üldiselt aga pole vahet.

Nägin täna huvitavaid unenägusid inimestevaheliste suhete kirjeldamisest. Seal oli Da Vinci sümmeetriline inimene, keda kiskusid vihased inimesed kirvestega lõhki. Minu meelest,  lahti-kokku leppimine omavahel  pidevalt on ekivalentne selle lõhkumisega. Otsutamatus.
Tulid ka kohe meelde Ruben Bellinxxi koerad ''Sõida tasa üle sillalt''. Laenatud.

Toomas Raudami puhul on siiani tore, et ta ei kasuta tegusõnu vahepeal oma teoses. Ja see semantiline filosoofia, mis seal taga ühtib semiootikaga ja what not noh. Räägin asjadest, millest ma ei tea. Aga keel on alati võluv nähtus mille üle juurelda, kas pole.
Ah, koht see, kus vee all kuuleb appihüüdeid - õõvastav cafedeflorelik alateadvuse õnnepalu kihutamine sulatinasse. Need on nii õõvastavad eksistentsialistlikud tungid.
öäööäö külmavärinad

Vahepeal on tõesti tore mõninga asja üle mitte pikalt juurelda ja öelda : üldiselt pole aga vahet.

Pooluned on väärtuslikud. Tahaks neid üles kirjutada, aga kohe läheb meelest. Natukene maagiline tundub.
Tahaks värskeid kevadisi luuletusi lugeda a' Hasso Krulli viimane kogumik.

valge
pimeda
hõbeda
varasalvest
südames
salaja

Kas on asju, mida unes näha ei tohi? Ja ei saa ka?

Haigelt huvitav küsimus.

Mulle tundub, et sildistamine ei tule mulle kasuks. Kaob värv ja mõte ja tuum ja sõnad voolavad aknast välja umbes nii nagu Toomas Raudami romaanis ''Jaa''

Palju sõnu on üldse paha eriti kui nad kogunema hakkavad.

Nostalgitsemine täna.
Ilus.

Vaatasin täna Hardi Volmeri ''Tulivett''. Üks parimaid eesti filme mida kunagi näinud olen. Kohati stiilne, väga laheda puändiga, stiilsed tegelased, teistsugune õhustik,  head näitlejatöö. Filmimuusika ka meeldis.
Suur kiitus.

Kõigest päikesepaistelistest tuulest võib puhuda päeva mõni ja panna õhu õitsema.
Tõepoolest.

Helk kaduv imeline hetk.

Mul nende blogipostidega tulevad ülisuured vahed sisse ikka. Mis seal ikka, ehk on nii igav elu. Siiski tähtsamad valukohad.

a) Keegi peab minu ideid üles kirjutama hakkama.
b) Kuskilt pole praeguse seisuga ''Piiririiki'' saada.
c) Tihti kirjutan mõistusega.
d) Magan kõige paremad saated alati maha.
e) Tahan aastatega järjest rohkem magada. Ma pole kunagi uimasem olnud kui varem.
f) Ei jõua kõike lugeda, mida vaja.
g) Ma tahan mitut asja õppida ülikoolis.

Lisaks on õues iga kord teistsugune vihm. Puud kaarduvad ja õhk kõõlub nagu kiigel. Loodus lõhnab veidi teisiti. Pime on. Inimesed naeravad. Soe ja külm samaaegselt.

Familiaarsus ja üllatusvärin.
Põhimõtted.
Lausestus.
Fonoloogia.

Kui ma mõistan absurdi kui sellise tähendust, siis pole ta ju üldse enam absurdilik, ega ju?
Ja sisemus loeb, ilma poosideta, ilma küünitsemiseta. Tõesti, sisemus loeb.
Pealsus on justkui uduste molekulide voog, mis ei formuleeru. Nii reaalselt, et see pole isegi klišee.
Naljakas.

 eesti keeles on ikka nii palju veidraid sõnu.

tahaks juba õe sünnipäevapitsat.

põmmpõmm

mööda uduseid heledaid välju
näed esimesi piisku
nad üldsegi ei lange
vaid põrkuvad hetkeks maasse
ja katki
viivuks ei rohkemat
ning hõrk nii selgesetu hetk
on seegi kui näen end miilide tagant
ent lõputu

Mõtlesin, et peaks jälle kirjutama, kuigi ma pole selles üldse hea. Et siis nädalavahetus oli üsna huvitav : sai linnas käidud ja Andrese sünnipäeval. Lisaks saime Maidoga mingi suvalistega Krooksus lauajalkat pelada ja kruiisisime muidu ringi. Andrese sünnipäev oli oodatust veidi teistsugune, rahvast oli vähem, kui ma arvasin, ent siiski oli päris lahe. Nüüd peaks varsti hakkama bioloogiat õppima, sest  meil on homme kontrolltöö 81 lehekülje peale. Päris .. meeldiv ma ütleks. Visa hallis käisime ka täna, nagu ikka pühapäeviti. Imelik on muidu see, et ma pole täna peaaegu midagi söönd. Vähemalt korralikku sööki mitte. Ainult mingeid võileibu ja ühe tseburekki ka : )

Ei oskagi rohkem väga kirjutada midagi. Väsimus on ka peal, aga õnneks peab homme alles 19:20ks kooli minema. Elagu uus süsteem.

Cheers.

Naljakas, kuidas mäletsustel on näod. Kurjad, irvitavad näod, mis öiste varjude tagant tulevad. Kuskilt pimedast, veelgi tumedamast hämarusest, mis peaks sümboliseerima kaitsetust. Kui nõrk, kui habras on inimene. Veider, kuidas heli ja lõhn segunevad iseenesesse, muutudes üheks nimetuks essentsiks millest ma lahti lahta ei saa. See on õel. Ta tuleb koputamata ebatavalistest nurkadest ja murrab südamesse, painutades hinge vikerjad kiired vaatama oma kaunidust.

Sõnad ei loe.

Chaos is the trick.

Öhtu.

Kell on mingi 23:26 ja ma lihtsalt istun siin arvuti taga. Enne tuli hea mõte pähe, et tahaks asju kinni püüda. Öö püüaks kotti nagu tõrksa liblika ja seoks kotisuu kinni. Huvitav mõte. Sest öö on praegu päris kuri mu vastu. Kohv tuli ka lahja. Täna nägin pilvi nii madalal, kui ma aastaid näinud pole - võib-olla mitte kunagi. Mõtlesin kui neist tuulispask välja äkki areneks. Ow.

Lugesin enne E.M.Remarque'i ''Läänerindel muutuseta''. 44 lehekülge lugesin. Vist. Päris huvitatult kirjutatud raamat. Aga ikkagi on naljakas, see peategelase(minajutustaja) üle tähtsustamine ja igakülgsesse tsentrisse paigutamine. No ja see ka, kui peategelane esitab mingi moonutatud kujul teiste tegelaste omadusi ja kannab neist eranditult kõike. Samas ehk pakub see mingisugust lohutust, otsimisest vabanemist. Või selgust. Tegelikult raamat elab ju ideel, mitte skeletil, aga see pole tähtis. (praegu)

Mulle meeldis ''Sõida tasa üle silla'' see oli nii mõnusalt tühi. Mitte liiga palju asju, ja veidi vanaegset hõngu. Samas osati ka avangardi avangardilik new age absurd, mis kirjeldas u know so called tänapäeva ühiskonna keele piiratust registreemisprotsessidega ühilduda. (Totter lause, ausõna seda polnud näitusekataloogis : nad ei ole nii totrad kui mina... ) Võinoh, keele sisemuse vastuolusid, ma ei oskagi hästi kirjutada. Midagi jäi samast ka keelest välja. See nimetu tunnetusprintsiip. Või loomulikkus olla, mitte kohanduda, ehitada. Näiteid olid erinevad, ja minu meelest erinesid need prantsuse nukud, kes seisid seal mõistatuste rägastikus oluliselt koertest, kes tooli lõhki kiskusid.

Kipun ikkagi kirjutama asjadest, mida ma ei tea, aga asjadest, mida ma tean, kirjutada ei julge. Või siis ei taha. Või..või..ei saa aru.

Käisin täna jalgpalli ka mängimas. Midagi erilist ei juhtunudki, isegi vihma ei sadanud. Nüüd istun jälle arvuti taga krõpsudega, mida ma ei taha ja mõtlen novelli kirjutamisele. See pole päriselt novell, vaid tähenduse järgi pandud sõnad. Üles kirjutatud emotsioon. Tunne. Taju. Udu. Uni. Valge. Viirastus.

Ma tahan veel kirjutada. Varsti. Kirjutan siia pseudoesseesid ka.

Avastasin et filosoofias kehtib Faraday seadus.

Muutuv filosoofia põhjustab kirjandust.
Muutuv kirjandus põhjustab filosoofiat.

AJAAAAAAAAAAAAA nii kohe tuli meelde
et on keelelisi
olekulisi
ligvinstiliskultuurilissemantilis(vahetpolemissõnalis)värdusi

mis mind häirivad.

palju veidi

väkk.

Ma mõtlesin eile, et ma tahaks olla ainult teadusehuviline. Realist. Täielik realist. See oleks tore, sest siis ma ei põeks mõttetute asjade pärast, tegeleks ainult vajalike asjadega ning keskenduks rohkem ''asjadele'' (see sõna väljendab olukorra pöördumatut irooniat briljantselt), mitte ''olemise talumatule kergusele''.
Ma leian, et selles idees on sama palju kurbust kui irooniat.

Ma ei suuda taluda vägivalda ja jõhkrust. See buddhalik killuke elab igavesti mu sees ja moodustab mingit painduvat kurbust jõhkrusest. Otsesusest. Vahel tundub koguni, et isegi raev on kaunim kui viha. Ta on puhtam, otsesem sisukam. Sisu is the trcik. Kõik, millel on mõte ärkab ellu ja saab loomulikuks. Muu  aga on seevastu võõrastus, mis sööb.

Ma /ei/ kirjuta/n loogilisi ridu. Mõtteid maha.

 ohhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh

Kunagi unistasin tihti ise millegi suure leiutamisest.
Praegu unistan romaanist, mis oleks mina
mitte minu kirjutatud.

see on tõsi.


Aga lisaks ma tahaks elu, mis ei vaja rääkimist. Ja paari asja, mis mul läks meelest ära

pealegi suveõied ja kevad ja jääaedade lilled suvi

ja kõige üksikum, kõige kõlkjam täheharjal helkiv kuu

Ma kirjutan jutu mis läheb käima nagu toretsev vanker ühes kireva karnevaliga. See saab olema tore vanker, tore-tore vanker.

kell kolm öösel poolsurnud

Lemmiktrans võtab ilmet.
Radiohead..

Need tunnetussillad masside vahel on kohutavalt huvitavad. Eriti seal, kus nad lahknevad mõttesildadeks ja kognitiivrefleks sildadeks.

Mu terminoloogia kõlab äärmiselt tobedalt.

Aga ikkagi, veider, kuidas alateadlik käitumine ühendab masse. Ja kuidas massist välja jäetu võtab uue alateadliku käitumise omaks. Sedasorti käitumine hõlmab aga enda alla ka hoiakuid, emotsioone, arvamusi.
 Ja siis need gruppipääsemise süsteemid. Ja justkui kunstlikult loodud sotsiaalne olelusvõitlus. Ilma mingi eesmärgita, vaid eneseupitamiseks. Tagajärjeks - vastikus, õõv.

Huvitav milliseid piire kompab kunste. Muidugi ei kujuta ta ei sümbolistlikult, allegooriliselt ega ka naturalistlikult kõike meid ümbritsevat. Loomulikult pole tal alati mõtestatud moraalset tähendust. Ent on midagi muud, taju vabastamine. Suurima kunsti eesmärgiks võib näiteks(ma ei taha teha tõeks asju, milleni ma ei küündi) tungida tajusse ja puuduta teatavaid pimedaid kohti : kirg, hirm, teadmatus.
Tuletub absurditemaatika. Kas kunst peab puudutama absurdi indigrenti - hoomamatust või absurdi kui koosmõju ennast? Muidugi on kogu absurdimääratlus veidi kunstlik.

Idee nr 1.
Maailmas on kaks maailma, maailm ja maailmatus.

Lugesin Haruki Murakamit ükspäev ja avastasin temas teatavaid sarnasusi Kafkaga. Mõlemad asetavad oma tegelase olukorda, kus olukorra tekkimist ei selgitata. Mõlema kirjaniku puhul ilmneb ka tegelaste suutmatus on saatust väänata. Nii Kafka kui ka Murakami loomingus esineb teoseid, kus tegelaste sammud ja otsused ei mõjuta nendeni jõudvat saatust. See saatus asetseb kui väljaspool neid. Isegi ''Lossis'', kus  K. ise oma saatusele järele läheb, on saatus siiski tema tegudest iseseisev ja sõltumatu. See, kas K. pääseb lossi või ei, on ta tema eest juba varem ära otsustatud. Kuid Murakami loomingus esineb ka erandeid, leidub teoseid, kus tegelasel lausub niiöelda nimetu, suunatu saatus, millel on aga ainult potentsiaalsed suunad, mitte lõpmatu arv.
Kafka puhul tundub aga hoopis vahel, et temale on lõpp protsessi jätku sümbol. Ainult, et pärast lõppu on protsessi jätk null.Aga olemas, see on väga tähtis, olemas.
Kafka asetab kui looja algtingimused paika ja seejärel aina kirjeldab. Kõige võluvam omadus Kafka juures on aga tema oskus venitada keskne element, teose tuum oma teosest niimoodi välja, et see teised puutumatuks/muutumatuks jätab.Sealt siis sünnibki sürrealism.

Salvador Dalil on täna sünnipäev. Oli ja on.
Ehk siseneb seegi temasse küünarnukki pidi. Siseneb ja sisenes.

Täna on kohutavalt hea ilm praegu.
Mina olen vist modernist.

''Hälin ja raev''

Vapustav raamat.
Pinge
Teadvuse voool
kirjeldamatu emotsioon

Inimene viib oma nurjumiste sümboli igavikku kaasa.
Seda suuremad tiivad saad ütles isa aga kes meist oskab harfi mängida

ja

see on meeleheide ajas ja pole aega ilma selleta

ema ei saanud aru et isa tahtis meile vaid seda õpetada et kõik inimesed on lihtsalt saepuru täis topitud nukud ja et see inimestesse topitud saepuru on kokku kraabitud prahihunnikust kuhu kõik varasemad nukud on minema visatud aga nende lõhikistest külgedest väljapudenev saepuru ei sure minu arust iialgi

Ma nägin neid. Siis ma nägin Caddyt. Tal olid lilled juustes ja peas pikk loor nagu valge tuul. Caddy.Caddy.

William Faulkner ''Hälin ja raev''

Kirjeldamatult palju pilte. 

Kaks väga hea leidu.

Faulkneri ''Hälin ja raev''
Vilde ''Pisuhänd''

Tekkis soov kirjutada ise teadvuse vooluga strutktureeritud jutustust. Kursiivis mälestuste kohad on valmis, ent enamat... ma ei tea..
Tahtsin täna kirjutada raamatu hullust, kes arvab, et ta elab iseenda tulevikus ja peab minevikku oma luuludeks, aga tegelikult elab minevikus ja luulud käivad hoopis tulevikku kohta.
Lisaks mõtiskleva jutustuse elamu auradest.
Noh on ju mingi vaimne õhk, mis viib mõtted inimese juurde, kui ta elamust möödud.
Kui on tähtis inimene, elamuvaim.

Ma tahaks olla näitekirjanik ja siis kogu aeg tuigerdada koos teravmeelsete ja avalate, suurte säravate silmadega näitlejate keskel, kellel on kõlav ja selge hääl. Kõnniksin seal silm vidukil ja sall lohakalt kaelas ning annaks neile segaseid vihjeid, mida nad kädistades valjuhäälselt arutaksid.

Lisaks tahaks hispaanias tolmusel kiiktoolil raadiot kuulata, mis on arusaadamatu ning samal ajal istuks mu kõrval G.G.Marquezi suguvõsa, kus õde sööb mulda ja vanaemad räägivad legende. Just nagu Macondos.

Järjest enam asub kõik tiirlema kirjanduse ümber. Kuhu jääb teadus? See nimetu püüd tulevikku poole.
Progress. Ja entroopia teine seadus - dekadents, entroopia. Teadus on iseendaga vastuolus ja see on absurdiuniversumi puhul isegi päris armas.
Oma pesa tahaks ka keset metsa.

Ja südant mis taluks turvalist, rutiinset elu.

Kustu, küünal, kustu!
Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja
kes laval tunni veiderdab ja veikleb
ja siis kohmetudes kaob, just nagu jutt
mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu,
ei mingit tähendust.

Shakespeare ''Macbeth''

ning

Ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ride
suuri rästikuid ridu

Jüri Üdi ''Tiibadega raamat''

Ma tahan, et inimestel poleks vaja mõelda, mis on neutriino ja miks kvark on hardonis.
Ja kirjutada :

Olen olend avangardi maalil
sürrealistlik robotmees
aje teol 
mu peitenahk mind koorib
ning samas uute kihti peale loob

Miljöö.

Aeg voolab kohutavalt kiiresti.

Hirm sõnaliste mõtete ees. Piltlikustamise ülistus.
Vaba
dus

Unenäod.

Geniaalsus

Ma mõtlesin, et geniaalsus on vist alateadvuses peidus. Et inimene registreerib end vallanud tajude ja tunnete voo kuidagi automaatselt ja alateadlikult joonistab sinna seose. Et enda alateadvuse vahetu kujutamine, just nii nagu ta tundjale paistab, tagabki juba endas geniaalsuse. Juhul, kui see inimene on geenius.

Selline leid tundub loomulikum.
Inimlikum.
Lohutavam.

Kujutav kunst.

haarab mu endasse

Ilmar Malin-Toomas Vint-Tiit Pääsuke-Lepo Mikko-Malle Leis-Jüri Arrak-Vassiili Kandinsky-Pietr Brueghel-Hieronymus Bosch-Escher-Paolo Vasarely-Max Ernst-Vladimir Kush-Claude Monet-Eduard Manet-Edgar Degas-Rembrandt-Vicent van Gogh-Jean Jacques David.


ohhhh.

Books to read list.

F.Nietzsche '' Nõnda kõneles Zarathustra''
J.Kaplinski ''Rändajad''
D.Haarms ''Maaõlm''
F.Kafka ''Hiina müüri ehitamisel''
I.Kertesz ''Saatusetus''
J.Kross''Keisri hull'' (lõpuni)
K.Hamsun ''Maaõnnistus''(lõpuni)
J.W.Goethe''Noore Wertheri kannatused''
J.P.Sartre ''Iiveldus''
E.M.Remarque ''Läänerindel muutuseta''
J.Joyce ''Ulysses'' (lõpuni)
J.Joyce ''Finnegans wake''
W.Faulkner ''Absalom,absalom''
F.Dostojevski ''Idioot''
F.Dostojevski ''Kuritöö ja karistus'' (lõpuni)
H.Balzac ''Isa goirot''
H.Balzac ''Sagräännahk''
A.H.Tammsaare ''Põrgupõhja uus vanapagan''
S.Beckett''Godot'd oodates''
O.Wilde ''Dorian gray portree''
H.Murakami ''Kafka on the shore''
H.Murakami ''The elephant vanishes''
E.Zola ''Söekaevurid''
H.Kundera ''Olemise talumatu kergus''
A.H.Tammsaare ''Tõde ja õigus''
A.Camus ''Võõras''
A.Camus ''Caligula''
C.Baudelaire ''Kurjuse lilled''
J.Üdi ''Tiibadega raamat''
E.Hemingway ''Pidu sinus eneses'' (lõpuni)
N.Roerich ''Altai/Himaalaja'' (lõpuni)
E.Vilde ''Mäeküla piimamees''
I.Turgnejev ''Isa pojad''
A.Camus ''Mässav inimene''
E.Canetti ''Pimestus''
T.Õnnepalu ''Piiririik''
D.Alighieri ''Jumalik komöödia''
Aristoteles ''Metafüüsika''
H.Hesse ''Siddhartha''
H.Hesse ''Klaaspärlimäng''
H.Hesse ''Stepihunt''
M.Bulgakov ''Pühameeste sepitsused''
J.L.Borges ''Labyrinths''
P.Coelho ''Maag''
M.Traat ''Ingver''
R.Musil ''Mees ilma omadusteta''
M.Proust ''Kadunud aega otsimas''



Prolly suht palju puudu.. aga võtsin siukse läbilõike.

Mõtlesin, et kui juba lugemata raamatuid nimetasin, kommenteeriks mõnda loetut ka. Here goes

Ehk siis mõningad raamatud, mis tekitasid emotsioone.

K.Hamsun ''Nälg'' - väga huvitava kompositsiooniga, segadusseajav süübiv, veiderdav.. hea.

Platon ''Pidusöök'' - meie aja inimestele võib-olla veits paatoslik ja sõnadega liialdav, aga samas sisaldab paljusid tõdesid, mida me nüüd juba loomulikena oleme enda teadvusesse üle kandud.

M.Bulgakov ''Saatanlik lugu'' - kummaline, vahelduv, kiire. Kohati tundub, et irvitab kogu ühiskonna üle, viimase lahkel loal muide. Pilgatavatest hakkab lausa kahju.

M.Bulgakov ''Meister ja Margarita'' - Satiirne, segane, müstitsistlik, apokalüptilisusehõngune, karjuv, vaikiv, sisemusse tungiv... täiuslik romaan. Pärast lugemist jääb millegi välja rebitu ja asendamise tunne.

Kafka ''Protsess'' , ''Metamorfoos'' ''Loss'' JUBEDAD raamatud. Sõna otseses mõttes jubedad, justkui käristatud kõige sügavamast hirmude maailmast. Saladuslikud, mittemidagi ütlevad, vabad. Nagu painjalik unenägu, millel pole põhjust ega tagajärge. Kõige hirmsamad raamatud mida ma kunagi lugenud olen. ÜLIHEAD.

avapost.

Ee, kasutan põhimõtteliselt kahte blogi paralleelselt.. seda ja panta rheid.

Panta rhei on pigem ilukirjanduslikku suunitlusega, kuivõrd see blogi on arvamuseavaldamiseks ning arvustusteks.

Ma pole jutustamises just eriti tugev.