Kaks väga hea leidu.

Faulkneri ''Hälin ja raev''
Vilde ''Pisuhänd''

Tekkis soov kirjutada ise teadvuse vooluga strutktureeritud jutustust. Kursiivis mälestuste kohad on valmis, ent enamat... ma ei tea..
Tahtsin täna kirjutada raamatu hullust, kes arvab, et ta elab iseenda tulevikus ja peab minevikku oma luuludeks, aga tegelikult elab minevikus ja luulud käivad hoopis tulevikku kohta.
Lisaks mõtiskleva jutustuse elamu auradest.
Noh on ju mingi vaimne õhk, mis viib mõtted inimese juurde, kui ta elamust möödud.
Kui on tähtis inimene, elamuvaim.

Ma tahaks olla näitekirjanik ja siis kogu aeg tuigerdada koos teravmeelsete ja avalate, suurte säravate silmadega näitlejate keskel, kellel on kõlav ja selge hääl. Kõnniksin seal silm vidukil ja sall lohakalt kaelas ning annaks neile segaseid vihjeid, mida nad kädistades valjuhäälselt arutaksid.

Lisaks tahaks hispaanias tolmusel kiiktoolil raadiot kuulata, mis on arusaadamatu ning samal ajal istuks mu kõrval G.G.Marquezi suguvõsa, kus õde sööb mulda ja vanaemad räägivad legende. Just nagu Macondos.

Järjest enam asub kõik tiirlema kirjanduse ümber. Kuhu jääb teadus? See nimetu püüd tulevikku poole.
Progress. Ja entroopia teine seadus - dekadents, entroopia. Teadus on iseendaga vastuolus ja see on absurdiuniversumi puhul isegi päris armas.
Oma pesa tahaks ka keset metsa.

Ja südant mis taluks turvalist, rutiinset elu.

Kustu, küünal, kustu!
Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja
kes laval tunni veiderdab ja veikleb
ja siis kohmetudes kaob, just nagu jutt
mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu,
ei mingit tähendust.

Shakespeare ''Macbeth''

ning

Ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ride
suuri rästikuid ridu

Jüri Üdi ''Tiibadega raamat''

Ma tahan, et inimestel poleks vaja mõelda, mis on neutriino ja miks kvark on hardonis.
Ja kirjutada :

Olen olend avangardi maalil
sürrealistlik robotmees
aje teol 
mu peitenahk mind koorib
ning samas uute kihti peale loob