on võrratu iroonia teada, kuis mõistmiseks peab lühinägelik minetama endi kaugelvaatamise prillid. ja kuis selles minnalaskmises peitub hoopis kaugem ulatus. 

vist nõnda võib arutada vaid õnnelik või kartmatu. ja kui palju ühis neil kahel on...

riivekas

ascending in slumber

you are whole

infinite dimensional soul

kella 7 ja 10 vahel on lõputu vahemaa

vajalik diagrammatika

    u                                                                                                              ning puhtusest puhkevad pungad

            l

                    m

                            e

                                    s

                                            s

                                                    e

                                                            !

                                                                    !

                                                                            u

                                                                                    l

                                                                                            m

                                                                                                     a

                                                                                                             s

                                                                                                                     s

                                                                                                                             e

                                                                                                                                     !

                                                                                                                                             !

tähed hõlmades tähed hõlmades

hästi suur ja veider kaja

pisut õõnes

pisut aval

Mööblimaja tagumine uks ulatub täpselt Linnutee keskmesse

 mõnikord on tänav täis 

tohutul hulgal pärani sahtleid

mõnel hetkel hakkab ümbrus kokku

ja surub oma vorme peale

see avatuse kompaktsus lõksustab

justkui klaasseina läbiv valgus

nagu universum oleks miskit unustanud

Ehk sisemusse tiireldes jõuan nimetusel järgi

Ja mõni kõnnitee viib tunnetuse lõppu 

Või märgistab ettenähtud vormid lihtsalt aimamiseks

Täna sulen õhtu nigu riidekapi ukse

 nädala eest hingasin tuhat sõõmu valgust

ning kõndisin paar millimeetrit maapinnast ülal

mõnel hetkel taiapn

mis on positiivne hillitsus

lootja loomupoolne kaemus avamata ustest.

lateraalne

 ma tahaks teha mõned tagasivaated, sest vahel tahaminnes kuulen uksehingede kriginat, mida varem seal ei olnud, mis paneb mind kartma, et olen unustanud, kust ma tulin.

teisalt tahaks kokku koguda need hingelt pudenend mikrokillud. on tõsi, et nood kukkuvad piinlikult aeglase kiirusega, nii et neisse astudes, ei või iialgi permanentselt haiget saada. vahel võib killud jalus koguni nädalaid ringi käia, enne kui võõrkeha endast ilmale tuleb.

sellegipoolest säilub kogemuste toel mus mingine aimdus, mis paneb aeg-ajalt kandasid kontrollima ning mõnikord nii enda ette kui taha julgustuseks pilku heitma.

liiati on need killud osa minust ning vaimupuru maha jätta tundub ebasiiras või koguni valelik.

ei peagi õieti palju pingutama, et koridori esiotsa naasta. nood kaks blogi siin on piisav majakas, ja olgugi et tee on pikk ja tolmune, põrand hooldamata ning tuled ammu kustund, tean sihti ikka nii kindlalt kui toona vastupidises suunas marssides.

õigupoolest on pentsik see marssimisekihk. see enesekindel iha, mida lõpmatud kiilud ja tühimikud ei painutand. vaid murdsid ainult valgust. või lisasid mõistatust. tõsi, ses riknemise hõngus on nii mõnigi mõistukõne ilusamat karva kasvand ning omadanud ehk kaugema ulatuse. 

nooruspõlves ütlesin tihti et iga lõpmatus algab mu lauasahtlist. toona nägin seda põhjatut sahtlit, kui varasalve kus igavesti uusi pilte läbi tirida. nüüd pakub selline küllastamatuse lõplikkus mulle mingisugust leebe rahuldust. täisringitunnet.

teisalt võime rääkida kevadest. kas kevad tuleb? võib väita, et korra aimasin kevade vilinat ja valguslõpmeid ja kuldselt keevaid kiiri. siis elasin kevades ja hingasin laulu ja mõnikord tõusin natuke õhku nii nagu idealistid ikka tõusevad kui neil usku enam vaja pole kohaoleku asemel. mis sai kevadest ja kas see tuleb taas? ma ei tea, ent eriti ei usu. olen külmaga liialt harjunud ning veendumused asendanud eesmärkidega.

on ohtlik olla teadlikult illusioonis, ent veel ohtlikum olla teadlikult illusioonideta. see teine oht ei ole niivõrd kriitilist laadi, vaid pigem "metafüüsilist" loomu nagu oleks vahest võinud öelda H.Böll. 

kujutan ette muinasjuttu lõpmatust taimest aegade alguses, mis piire tundmata ajas oma võrsed mööda ilma laiali, kuni need päiksesoojas tuhaks kõrbesid. ometi elasid need õnnetu otsa leidnud lõpmed kauem. ometi ulatusid nad avarustesse ja said oma teadmatuses indu kasvada. nende põlengus tekkind tuhas leidus nii palju elujõudu, et kui too maale tagasi langes tärkasid sellest tohutul hulgal uusi taimi, nii väikeseid kui suuri. ühest ulatumatust surmast tekkis programmiline elu. 

see muinasjutt on muidugi täiesti väljamõeldis, ning ehk pole seda loodud õppetunni puudumise tõttu. vahest ürita end sealt õppetundi leides petta, viin end valele rajale? või küllap peitub võti hoopis segases tundepaletis? vähemalt mina küll ei suuda valida, kas tos loos on rohkem traagikat või lohutust ning olen üsna veendunud, et suured kirjeldavad sõnad on üleliigsed. 

selline universaalne kogemuse puudumine on minu jaoks küllaltki hirmutav ja jätab mu tihti jalaga ukse vahele. probleem on nimelt selles, et mõlemal pool ust on piisavalt ruumi ning mul ei ole kiire, veel.

ehk peaksin julgustust leidma lae puudumisest?

see kiil mis sealt ühest kohast on puudu teadküll

tos õudselt kõrges ärklitoas kus aknad lõppeks löödi puidust raami jäi valgus sajaks aastaks lõksu. niisamuti kui unustatud valgusesse jäeti kasutamatud hetked, muutus kambris külmemaks ja külmemaks, seinad tõmbusid õite kaameks ning kõrgustest kooruv tuulevihin pressis end pragudest läbi

nõnda jäigi valgus lõksu, endt' peegeldusest vanades, ent jäädes ilma vanaduse vabadusest