Kafka antitees

 kujutan lõputa sirutust atlasel

Iga ajatsooni üheaegset ühildumist

Kokkuleppeta kokku kogunemist

Vahelduste vabadusse ning

Ilmaruumi ilmatuste imetlusse

Reisiblogi 2 RAMi Kuristik/Budapest

Istun järjekordses (maitea-enam-mitmendas) rongis teel Moraavia koobastesse (sellest järgmistes postitustes) ning leidsin et on aeg jälle eelmiste päevade tegevustele valgust heita

Ungari reisi  teine päev algas sõiduga Dömösi külla, kust tuli ette võtta jalgsimatk mööda iidset jõe kallast/kanjoni Rami kuristiku suunas. Internetis oli seda retke kirjeldatud kui Ungari kõige seikluslikumat matka, mis muidugi kohe siinkirjutajas teatavat elevust tekitas. Pean tunnistama, et mu ootused olid vb veits kõrgemad kui reaalsus, ent olen siiski väga rahul oma otsusega seda piirkonda külastada, kuigi minu jaoks oli lõppmulje rohkem siuke puhanud/meditatiivne kui elevil/adrenaliinne.

Räägin siis lõpuks matkast täpsemalt ka. Alustades Dömösi külast läks kruusatee väga väga vaikselt ülesmäge heleroheliselt helendava metsa poole, mis kandis endas teatavat hõõguvat salapära. Alguses muretsesin veits karude pärast (jajaa väga naljakas ma tean, aga slovakkias nt on hiljuti mitu rünnakut olnud ja ütleme nii et mu ajalugu metsloomadega on mind natuke ettevaatlikumaks teinud), mispärast ma oma telost arcade firet blästisin. Mõne aja pärast ikkagi otsustasin et mkm mets on nii mõnusalt vaikne ja nii karud kui ka mina ilmselt oleme vaikses metsas palju õndsamas meeleolus. Seega tatsasin vaikuses edasi. Ees ootasid mind mitmed ungarikeelsed sildid suurte hüüumärkidega. Kuna ma ka alguses tükk aega ühtki inimest ei näinud kartsin et äkki mingist maast edasi on rada suletud - põhjus selles, et varasemalt oli rada olnud mõnikord suletud maalihke ja/või kivivaringute tõttu. Seega küsisin igalt hingelt keda lõpuks teel kohtasin raja kohta, ning pärast mitut järjestikust nonhabla ingles sain lõpuks ühelt reipalt ratturilt vastuse et "all open, very difficult but nice view". Sammusin siis uue enesekindluse toel edasi, kuni rada hakkas järjest jõgisemaks ja kivisemaks minema. Kivilt kivile hüppamine ja jalgade vette kastmine muutus siis iga sammuga järjest normaalsemaks ning sain tänada vaid taevaid (ja oma igavesi veekindlaid kosse) et mu jalad kuivaks jäid. Vahest nood märjad kivid ja puuhalud millele pidi hüppama, et mitte vette astuda olidki see seikluslik osa niiöelda. Kokkuvõttes oli see ikkagi päris vahva, siuke mänguline hüplemine, jättes igasugu muud mured hetkekski seljataha. Lendlemine ühest ajutisest lahendusest teisele, ilma lõppmängule tähelepanu pööramata.

Üks hetk jõudsin hiiglasliku rohekas - kivase diagonaalse seinani, kus oli mingit suuremat sorti kokkuvarisemine toimunud. Mu kõigele avatud meel - suurim needus - muidugi mõtles et ok veits kahtlane, aga dvj lessgo. Laskmata end kõrvalolevast SOS punkt sildist häirida hakkasingi sealt üles rassima. Ees ootas korralik käte ja jalgadega ronimine, osaliselt lahtised kivid ja vedelad mättad. Mingi hetk, kuskil üsna kõrgel juba mõtlesin tagasi oma Omaani sekeldustele ja võimalusele et ronin sinna täitsa üles ja seal pole midagi ja pean uuesti alla saama kuidagi mööda seda vedelat lörri. Lisaks kuulsin mingit väikest kivivaringut eemal. Mkm mai astu 2 x sama reha otsa, mõtlesin, ja pöörasin otsa ringi et sellelt fearfactori rajalt maha tulla. Tuli välja, et see oli üks mitmest õigest otsusest mille osaks mul oli õnn järgnevate päevade jooksul saada.

Nimelt oli tolle mureneva mäeseina taga õige rada peidus, mida ma alguses ei olnud märganud kuna rada oli lihtsalt nii kitsas: kahe rohuse kiviseina vahelt oli suutnud pisike ojarada end mingit moodi läbi pressida nagu visa ussike. Sealt edasi hakkas rada n.ö natuke lõbusamaks minema - mängu tulid redelid ja käsipuud mida mööda tuli üles ronida v millest tuli kinni hoida vältimaks kanjoniseinalt v selle kõrvalt jõkke potsatamist. Siiski oli rada üsna lihtne- nägin vanematega mitut algkooli ealist last, kes vapralt pelguse seljatasid ja raja samuti võidukalt läbisid. 

Matka lõpppunkt oligi jõesängi "katusel", kust sai möõda sirget tagasi dömösi külla matkata. Külla jõudes oli mu kõht rohkem kokku tõmbunud kui tolmuimeja sisemus, ning seega astusin suurima heameelega esimesse ettejuhtuvasse poodi sisse. Esmane mõte oli loomulikult krabada üks isane pastrami sänku, ent saatus mulle säärast hõbevasikat kahjuks ei ulatanud, niiet ostsin kõike muud mida ma leidsin, hetkekski unustamata et mu kõht oli tühjem kui avakosmos.. mida see tähendab?

Tähendab seda, et mu lõunasöök koosnes kahest pakist salaamist, kitkattist, 4 actimelist ja 2 pudelist veest, millest üks otsustas seljakotile kah rüübet pakkuda. Ehk siis - olin õnnelik ja valmis järgmisteks sammudeks. Sellega seoses, olin otsustanud matkata dömösist visegradi kahel põhjusel. 

1. Mulle meeldib avastada ja jalutada (no shit) ja ma tahtsin Doonau kurvi näha.

2. Sisetunne ütles et see on hea mõte. 

Sisetundel oli õigus, nagu ikka. Alguses möödus tee tagasihoidlikkest küladest ja taludest, mis pakkusid vähemalt mingigi sissevaade ungari väikeasulate elukorraldusesse, hiljem aga õnnestus tuunida retk nii et suurem osa kõnnakust möödus otseselt Doonau ääres. Olles juba varem tundnud sidet ja tõmmet selle jõega tugevnes see tunne mus veelgi. Mõtlesin kuidas Doonau on kui iidne saatusesaadik kes läkitab minevikku saladusi, unistusi, hirme, vägitegusid ja vigu tulevikku, kust neist kasvavad uued unistused uued elulood, nii idanemisest igavikuni. See mõte pakkus mulle lohutust, ja ehkki õhkutõstmata pani mind kergemana tundma. Lüürikud ütleks selle kohta bittersweet symphony i guess?

Lisaks, et kahe jalaga maale tagasi tulla - täiega ilusaid kaadreid pakkus see elegantne vetevaim ka.

 Kui jõudsin visegradi oli kell juba üsna palju ja olin lubanud varasemalt sakuga (pubcrawlil kohatud soomlane) budapestis kokku saada niiet et ega mul kindluselinnas liiga palju aega polnudki mõtteid mõlgutada. Istusin veits aega pingil jõe ääres, nautisin algavat päikseloojangut, kõndisin üksikutel tänavatel, mis kuidagi meenutasid Haapsalut ja...

Sain aru et Budapesti rongiga sõitmiseks pean saama teise poole jõge, aga ühtegi silda ei olnud..

No problem, mai paanitsenud - appi tuleb praam. Ainult et putkas polnud müüjat :)

Kõndisin veits ringi ja leidsin maja tagant suitsetavad tädi, küsisin, et äkki tema võiks olla piletimüüja. Oligi!

Soetanud pileti, küsisin et millise paadi peale (ofc nad kutsusid seda ferryks...) minek on siis. Tädi näitas näpuga siukse pool silja line'i möödus olendi peale. Wtfff? mõtlesin-miks säärast on vaja et üle (tõtt-öelda küll päris laia) jõe saada? Läksin siis sinna pääle et küsida, tuli välja et oligi vale sõiduk, ent õiged inimesed, kuna nad mind kohe õige paat+hiiglasuur avatud metallalus peale juhatasid.

Edasi läks juba libedalt - kuna paadi külge pandud alus oli suht suure kondiga oli sõit väga aeglane ja mõtlik, mis minu jaoks tähendas 1.5 eurist Doonau kruiisi lisaks võimalusele rongi peale jõuda. Rongijaama tädi suitsetamist vajalikuks ei pidanud ja nii jõudsingi õigeks ajaks Budapesti. 

Päälinnas sain Sakuga kokku ja läksime taaskord szimpala kerti pärast seda kui olime küllastunud ühte käsitööõlle pubi, kus 80 prossa toodetest olid Põhjala ja mikkeller:p Saku ütles et joob Soomes ka Põhjalat (ei see polnud freudian slip, vaid päriselt...)

Hiljem liitusid taas eelmisel õhtul järtsis kohatud portugali kutid, kes olid hostelist kaasa värvanud Rootsi kuti ja Rumeenia neiu, kellega nad just kohtunud olid - these guys..., tundus nagu nad saaks sõbraks iga inimesega kes neile tee peal ette juhtub. Igatahes oli õhtu tore, saime veel juttu rääkida ja chillida vaiksemas nurgakeses niipalju kui sääraseid varemebaarides üldse on ning veeretasime õhtu pimedusse. 

Kuna ma nüüd kohe lähen mingisse maa-alusesse luukere majja siis järgmistest päevadest juba järgmistel päevadel.

Kohtume tulevikus...

.