hudu(hommiku imelik udu)

Vahepeal tunnen, et mu inertsiaalne maailmavalem tõukab mind uude inertsi ja uude inertsi jaaniiedasi, lükates mind paratamatult kaose poole, sest ükski piilar ei juuri mind piisavalt tugevalt pinnasse

.. liigun induktiivselt teadmatusesse, nagu nostalgiliselt nukker fantoomvedur.

ooleum.

oh teid,
rünkjad pilved muiduselges taevas
alustamas pärastlõunat
lõpetamas midagimisveelpoleselge

hetkelise varjumise ajal
tõmban kõik kardinad ette
ning tõusen millimeetri haaval õhku

nii totralt kurb on lugeda miskit bettialveriviidinguliivaunderkrossi ja tontteabkelle veel konglomeraati tänapäevases kuues

las asjad jääda ikka omadesse rüüdesse, on neilgi soojem

aga mis mina ka tean.

Tivoli kõige vanem karussell

Jimi paiskas iseendale kaootilisi vabandusi
sest Jimi teadis, et vabandus on vabadus
iseenda, maailma ja planetaarsuse ees.

Ma ütlesin ükskord, et Kafka on mu lemmikkirjanik. Kas ma sain aru, et igas metamorfoosis on tegelikult uus. Ja et metamorfoos on pidev ja mitte lõplik.
Üldiselt tuleb vist mõnest asjast väljas kasvada, et aru saada.
Samamoodi.. saada lihtsaks, et olla tark.

Suurim hirm :  iseenda arendamise käigus kujundada iseennast.

inimese kujundamine pähh, kui vastik.

onomatopoeetiline vanadus, onomatopoeetiline vabadus, onomatopoeetiline vabandus

Igajuhul võib inimesi lasta ligemale suurtele vaatemängudele, teadsid targad. Nad kasvavad sellest suuremaks ja saavad kasvamise keskel oma väikusest aru. Nagu eukleidilise ruumi sirged, suutsin terve enda mõttetasandi kokku pressida ühele sirgele. ja mulle öeldi, et fookuskreatsionismi pole olemas.

Ma ei taha kõlada nagu ma targutaks, aga see kahetsevat mõtete varieeruvust on raske ohjeldada ja endas hoida.
Küllap vist. Ma arvan, et eestlased pole aru saanud kui palju huvitavaid sõnu on eesti keeles.

Oh seda sümmetriat mida ma kannatan nagu vanur osteoporoosi.

, ainult 10 astmes 39 molekuli.

Ma igatsen kunsti.. mis see on, ei tea.

selline posimine, mida igaüks vahel kogemata oskab.

''Sa lõhnad kiiruse järele,'' ütles Eda ja Jimi tundis, kuidas ühesse lausesse oli pakitud kogu maailma kurbus.