50 must-read proosateost.

Ainult sellepärast, et ma saan. Ja tahan ise ka teada+ilus on vaadata nii palju ilusat kirjandust kõrvuti.10 esimest on järjekorras, ülejäänud on suvaliselt. Arvestatud on novellide,lühiromaanide,jutustuste, romaanide ja esseedega(erand).

1) Jorge Luis Borges ''El Aleph'' (N)
2) William Faulkner ''Hälin ja raev''
3) Gabriel Garcia Marquez ''Kadunud aja meri''(N)
4) Gabriel Garcia Marquez ''Sada aastat üksildust''
5) Haruki Murakami ''TV-inimesed''(N)
6) Mihhail Bulgakov ''Meister ja Margarita''
7) Fjodor Dostojevski ''Idioot''
8) Jorge Luis Borges ''El Zahar''(N)
9) Jorge Luis Borges ''Ringvaremed''(N)
10) Franz Kafka ''Otsus''(N)
11) Haruki Murakami ''Kafka merekaldal''
12) Franz Kafka ''Karistuskoloonias''(N)
13) William Faulkner ''Kui ma olin suremas''
14) James Joyce ''Surnud''(N)
15) Jorge Luis Borges ''Surematud''(N)
16) Venedikt Jerofejev ''Moskva-Petuški''
17) Haruki Murakami ''Teisipäeva naised ja üleskeeratav lind''(N)
18) Mati Unt ''Elu võimalikkusest kosmoses'' (N)
19) Mati Unt ''Tühirand'' (N)
20) Franz Kafka ''Protsess''
21) Franz Kafka ''Loss''
22) Franz Kafka ''Metamorfoos''(N)
23) Daniil Harms ''Maaõlm''
24) Samuel Beckett ''Worstward, Ho!''
25) Jaan Kross ''Keisri hull''
26) Salvador Dali ''Geeniuse päevik''
27) Kurt Vonnegut ''Tapamaja korpus viis ehk laste ristisõda''
28) Erich Maria Remarque ''Läänerindel muutuseta''
29) Erich Maria Remarque ''Arc de triumph''
30) Ernest Miller Hemingway ''Kellele lüüakse hingekella''
31) Sergei Dovlatov ''Tsoon''
32) Gabriel Garcia Marquez ''Sinise koera silmad'' (N)
33) Mihhail Bulgakov ''Saatanlik lugu''(N)
34) Alber Camus ''Võõras''
35) Mihhail Lermontov ''Meie aja kangelane''
36) Johan Wolfgang Goethe ''Faust''
37) Julio Cortazar ''Saatana ila''(N)
38) Mario Vargas Llosa ''Laupäev''(N)
39) Albert Camus ''Sisyphose müüt''
40) George Orwell ''1984''
41) Tõnu Õnnepalu ''Piiririik''
42) Jaan Kaplinski ''Paralleele/parallelisme''
43) Aleksander Puškin ''Jevgeni Onegin''
44) Viktor Pelevin ''Libalooma püha raamat''
45) John Fowles ''Liblikapüüdja''
46) Ernest Miller Hemingway ''Ja päike tõuseb''
47) Mihhail Bulgakov ''Morfium''
48) Knut Hamsun ''Nälg''
49) Voltaire ''Mikromegas''
50) Kurt Vonnegut ''Titaanide sireenid''

Kui erinevad on kunstnikeloomused!

Ühed nutavad sõnades voolavat liiva taga, mida nad ealeski pole peos hoidnud.
Teised voolivad õhkpeeneid portselankujusid.
Ja kummal neist on õigus?

Nii sildade põletamine kui ka Jumaluse omapäine süntees ei ole lootus. Halvimal juhul kitsarinnaline künism, kuid sedagi palju öeldult.

Jeebus, see on ju mingi vahepealne siirupikibe voolamatu mädaporine pudrujakapsad.

piaano-piaano-piaano

See pole üldse-üldse minulik, aga kuna muusika saadab mind vahel, päris tihti, ja mul on praegu ULMELINE deja-vu tunne, okei see pole oluline, aga kuna muusika,jah, viimasel ajal on palju mind saatnud ja kätkend endas huvitavaid uusi avastusi, siis teen väikse muusikapostituse

Pierre Boulez'ga ja Claude Debussyga kindlalt prantsuse parimad heliloojad!

Truman Sleeps.

Ma arvan, et teadmisest raskemgi on aimata maailma relatsioone. See on pühiküsimus, mida tuleb käsitleda. Maailma valem. Kas saab inimene ilma otsimata üldse elada? Tõsiselt nukrad seosed. Kolmnurksed uduviirud nukra muusika saatel, külmetava kunstiku kohal - kurbuse kolmnurk. Püha - kui võõras mõiste. Ja ometi nii pöördumatu meie maailmatunnetuses. Kui otsime selgust, pöördume sageli püha poole. Võib käsitleda ka maailma projektsioonina. Pühadus on meie peegeldus. Samamoodi, kui maagia joonistab inimese hirme ja ihasid. Miks inimesed kiirustavad? Nad jooksevad iseendast mööda, vaatavad kuida peroonilt, kuidas nende vaim rongiga pimedusse sõidab. Ei taheta näha õhuauke. Ebaselgeid lahendusi. Ebaloogikat.
Enda seest on ülimalt keeruline rääkida. Kipume alatasa rääkima endast välja. Pöörama pilgud nelinurkadesse.
Otse ette, otse kõrvale. Mitte iialgi ringis või sfääris.
Kuulata vaikust..
Arvo Pärt ütles, et maailma muutmine on agressioon. Nõustun. Me oleme jõuetud muutumatu vastu ja seetõttu hävitame muutmisega iseennast. Seista ja vaadata..
Otsida
Inimesed võivad tihti öelda, et nad teavad, mis nukrus on. Mina küll ei tea - kuidas ma muidu üldse nukker saaks olla?
Tahan olla hea. Iseenesest teistesse. Ma ei nõustu Aristotelesega, et headus on oma liigiomasuse täitmine. Mis on meie liigiomasus? Evolutsioonivõitluses ellu jäämine.
Konkurents, võitlus, hävitajainstinkt.
Seda pole vaja, peame üritama astuda oma liigiomadustest välja. Loodusest üle. Iseenda projektsioonidesse, mida me joonistame pühaks. Inimese aimduse võimalikkus pühast annab võimaluse ise sinna poole assümptooditelje moel läheneda. Oh, kuidas tahaks, et kõik oleks vürst Mõškinid.
Utoopias -  me võime sellele läheneda reaalsuses.

Aja mööduvus on melanhoolia tuletis. Unistan ringikujulisest ajast. Paratamatu hetkede kokkulugemine. Mälestused -  lumehelbed, mis vananedes sulavad peopesal. Vaatan raudteeülekäigul kaugusesse. Tõusev valgus. Ehataevas. Roosakas lumi seal kaugel. Mis elu seal on? Tahaks öösel istuda külmast õuest pimedasse vedurisse, kus on soe.
Ja sõita..
sõita läbi lõputu metsa, üle külmade mägede. Kuu ütleb, et ta on üksi. Et tema aeg ei möödu - on igavesti üksi. Minna kuu poole.

Uskuda.
Iga maailma eellõhutud killu langemisel uskuda.
Uskuda, et maailma nukrus on kõiksuse tarkus.
Ja kõige suurem õnn toob nukrustki.

kirjutatu metafüüsika

Kirjanduslik looming kui metatasandi objekt on, leian, kirjutamisprotsessis üks keskseid näitajaid.Tähtsaid näitajaid on ka loomingu algus ja,ehk minu silmis veidi meelevaldsenagi, loomingu lõpp.
Kasutagem loomingu määratlemisel kirjapandu karakteristikuid.
Kirjutatu on ühtlasi nii suveräänne kui ka piiratud.
a)  Kirjutatu on keele piires. Siit ka kirjapandu dünaamilisus. Vabaduse hägustamist saab siin näha kahe väljundina.
* Kirjutatul puudub vabadus jääda fundamentaalselt muutumatuks. Iga kord kui teost teise keelde ümber tõlgitakse läheb osa keeleniši kesksest tähendusest kaduma. Varjundivärvide varieeruvus keeleti muudab teose tooni ja radikaalsemal juhul stiiligi.
* Loomingul puudub vabadus säilitada lõputu arv kõlavärve. Kuna keel on piiratud märgisüsteemide määratud arvuga(puhtmatemaatiliselt permutatsioon konkreetsest naturaalarvust ei saa olla lõpmatus), on erinevatel kombinatsioonidel piir, mis taandab väljendusviiside võimalusi kindla võimaluste hulgani.
b) Kirjutatu püsib ette määratud mõtete piires. Vastavalt Immanuel Kanti epistemoloogiateooriale saab inimene  teadmisi omandada vaid oma tajude piires. Inimese meeletajud on  aga piiratud ning seega on võimalike mõtete arv surutud teatud ringi. Piirdudes olemasolevate avastustega saab mõelda, vaid kogemusest lähtuvaid ideid, mis enamasti on teiste mõtete süntees. Seega ei ole ükski idee suveräänne ning vaba, vaid sõltub varemloodud seisukohtadest ja iga teos on, küll teises keeles, ent sisuliselt lõpmatu aja jooksul reprodutseeritav.
c) Teisalt säilitab teos ka osalise välimise vabaduse. Kuna erinevate keelte koguarvu ei saa üheselt määrata ning iga inimese tõlgendusprotsess on erinev, jääb tähenduste pluralism autori haardeulatusest välja ning teos võib muutuda ideeliselt sisuliselt ükskõik, mis teadaolevaks ideeks, olenevalt lugeja tõlkimismehhanismist. Siinkohal võib väita, et loomingu vabadus on kindlarvuliste ideede hulga sees võtta ükskõik milline tähenduslik kuju.

Algupärane ideeline tuum ja selle nihe ajas
 
 
 Olen küllaltki veendunud, et loomingul peab olema vaatamata tõlgenduse paljunemisele olema autori silmis üks ideeline tuum, ehkki ta võib teoses nihkuda ning seeläbi kuju muuta. Ideeline tuum paneb paika autori edasised perspektiivid, ent ometi olen veendnud, et teose algupära kasvab ideelise tuuma üle spontaanselt, sest vastupidisel juhul on märgisüsteem kunstlik ja ei koondu loomingu ümber. Seega pakun kaks erinevat võimalust kirjutamiseks :
a) Tekitades ideelise tuuma üle järk-järgult sündmusi, kusjuures koorunud sündmused võivad hakkata tasapisi ise ideelist tuuma välja joonistama.
b) Kirjutades järjestike emotsioone loovaid sündmusi, mille alateadlikult tajutavast terviklikkusest kasvab välja teose sisu. (Eeldab kirjanikku geniaalset taju/instinkti, kui soovite)
Siinkohal on teine optsioon kõvasti virtuoossem ning meisterlikum, samal ajal kui esimesel juhul võib kirjutatu muutuda kunstlikkuks ning reglementeerituks, mis võtab ära loomingu ainsa vabaduse(vt. punkt c)

Lumine maa

Langeda tagatubade muusika rüppe
kui see on.
Kõik tähendused on kitsad ja olemas
aga nii kaugel.
Peita ennast nulli sõna taha
tappa märke.

Sulguda öö üksildusse
milles üksildus on
tagurpidi pööratud relevants.

Filosoofia on lohutus nagu ütles Boethius. Kohati tõesti on.
Ka kirjandus on, ja kunst ja füüsika. Nad puhastavad sisemisest teravast tolmust.
Nuppude sissevajutamise korral. Väljalülitamismehaanika puhul.

Kaduda
immaterialiseeruda
ideestutada
Sulada maailma muutumatus hümnis.


Üksiku klaaspärlimäng miljonite seas.
Sama särav.

Kõik sõnad kõlavad liiga vähe.
Aega.. vaja aega!

Vaja jätkuvust!