''klaas külma piima''

Mitu häält on Tartu Rüütli tänaval  ja Näituse tänava pimedas sopis? Sama palju.

Hingan 0,5 x 10astmes2 korda mandariinikiiret pärnaõhku
see ei ole naeratus, ei ole nukrus, on mingi staatiline hingamiseilme

taevas pestakse kella viieks hommikul puhtaks.
uued linad
hhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh.

Gangese uni.

Nikolai Roerich kirjutab hobusekorjustest, kes needusena lamavad Sikkimi asulate tänavatel nädalaid, ilma et keegi neid puutuks. Nad on neetud. Keerukatest riidevoltidest, tuhande ilmega pilkudest. Ta kirjutab ka ka talupojast, kes tuleb metsast, valged lootosõied ümber pea pärjaks punutud. Sellest idahõngulisest kirjutisest õhkub hõllandust mingi vaikiva maailmarevolutsiooni järgi. Vaikiva revolutsiooni, mis ei hinga,ega ähi, ega higista, vaid valgub kõiketeadvalt nagu Buddha üle maa. Mis näitab rumalatele peni lõusta ja teadjatele loobuja õndsust.

Kirsipunane taevas hilja õhtul. Vaikselt lärmakad kotkad kõrgel hääbuva taeva kohal. Maailma kõrgustesse ahanev vaikiv, rahulik pale.

Ja sinisest kristallist portaalid, savimajad, mägede salajane rahvas. Keelatud saared.

minu tobe kujutelm :

''Isaak astus aina edasi ja nägi, kuidas tee ahanes aina kitsamaks ja kitsamaks. Ta tahtis astuda kõrvale ning kätelda juuresolevaid inimesi, öelda neile midagi julgustavat, sõbralikku, ent inimsed taandusid temast liigutamatagi kaugustesse. Ta tundis, kuidas kogu ta elu hajus piirväärtus nullile ning kui lõputult kerge on igaviku vältel ainult loobuda ja loobuda.''

Apollon.

Nägin täna öösel unes, et kõik jooned olid oranžid ja kollakad (maailma piirjooned, eksole) ja voolasid noomoodi nagu kontuurid Munchi maalil. Seejärel muutusid nad kontsentrilisteks ringideks ja hakkasid tiirlema(mul käis pea ringi). Lõpuks aga ilmus keset unenägu suur valge laik. See kattis kolmveerand mu unenäost ära ja siis ei näinud ma enam midagi.

Mitu inimest kõnnib mandariinikiireltänaval?
Pime öö
ja väga
kauged
sõnad.