piirjooned

Paratamatult viib mõte Musili kirjandussüntetismini ja selleni kui lihtne on sildistada keerukaid intuitsioone institutsiooni kuju võtma
Cloissonism, sünteitism, dadaisim, parallelism - kas polnud need mitte pelgad sõnad kirjeldamaks tunnetust, milleni meie hangunud kombitsad ei hooma
milleni me ei ulatu nagu ei ulatu me kosmoselõppu
nagu ei ulatu me ookeani sügavustesse
nagu ei ulatu me haldjate imepeenikesse haprasse maailma
ent sellegipoolest peame haarama kinni nende sõnade petlikust jäikusest
end hoovama nende pudenemise saatel ülespoole lähemale

Musil kirjutas nõnda

"Roomas on näha palju sääraseid sarkofaagikaasi, kuid ei üheski muuseumis ega kirikus ei avalda nad sellist muljet nagu siin puude all, kus kujud on otsekui piknikul pikali heitnud ning paistavad justkui ärkavat tukastusest, mis kestis kaks tuhat aastat. (----) Ja nad naeratavad teineteisele; pikalt, väga pikalt. Sina pöörad pilgu ära ja ikka veel teevad nad seda lõputult. See truu, tubli, kodanlik, armunud pilk on kestnud kauem kui sajandid; see saadeti välja vanas Roomas ja ristab praegu sinu silma. Ära pane imeks et pilk sinu ees kestab; et nad ei vaata mujale ega langeta silmi; see ei tee neid kiviseks, vaid inimlikumaks".

Mõtted on tihti nii pisikesed - mõtesimaalid. Väiksed sitikad, keda püütakse võrku videviku varjus hommiku hakul jahedas joostes hõbedas heinas kergelt kepstes. Midagi sellist tahaks üles kirjutada, talletada toredate nahast kaante vahele - pealkirjaks - "draama!"
Nönda mõeldes näen, kuidas keegi on taeva liiga palju musta värvi pannud ning kuidas udu lihtsalt ripub taevas. Nõnda mäletan kohe mis häälega sahiseb kraanist vesi ja määnset pidi keerleb õues korstnast suits!
Nõnda siis ongi
niiviisi

augustiööd

kui heidad talle lootva pilgu

vajub ta koost nigu hõre liiv

alles jääb kosmose üksildane müha

ja õues on külm on külm on külm