Vahel on tühjade nägudega inimesed laiali. Ja koridorid on hallid. Päike paistab pimedast ja märgadest kividest tõuseb tolmu.

Üldiselt aga pole vahet.

Nägin täna huvitavaid unenägusid inimestevaheliste suhete kirjeldamisest. Seal oli Da Vinci sümmeetriline inimene, keda kiskusid vihased inimesed kirvestega lõhki. Minu meelest,  lahti-kokku leppimine omavahel  pidevalt on ekivalentne selle lõhkumisega. Otsutamatus.
Tulid ka kohe meelde Ruben Bellinxxi koerad ''Sõida tasa üle sillalt''. Laenatud.

Toomas Raudami puhul on siiani tore, et ta ei kasuta tegusõnu vahepeal oma teoses. Ja see semantiline filosoofia, mis seal taga ühtib semiootikaga ja what not noh. Räägin asjadest, millest ma ei tea. Aga keel on alati võluv nähtus mille üle juurelda, kas pole.
Ah, koht see, kus vee all kuuleb appihüüdeid - õõvastav cafedeflorelik alateadvuse õnnepalu kihutamine sulatinasse. Need on nii õõvastavad eksistentsialistlikud tungid.
öäööäö külmavärinad

Vahepeal on tõesti tore mõninga asja üle mitte pikalt juurelda ja öelda : üldiselt pole aga vahet.

Pooluned on väärtuslikud. Tahaks neid üles kirjutada, aga kohe läheb meelest. Natukene maagiline tundub.
Tahaks värskeid kevadisi luuletusi lugeda a' Hasso Krulli viimane kogumik.

valge
pimeda
hõbeda
varasalvest
südames
salaja

Kas on asju, mida unes näha ei tohi? Ja ei saa ka?

Haigelt huvitav küsimus.

Mulle tundub, et sildistamine ei tule mulle kasuks. Kaob värv ja mõte ja tuum ja sõnad voolavad aknast välja umbes nii nagu Toomas Raudami romaanis ''Jaa''

Palju sõnu on üldse paha eriti kui nad kogunema hakkavad.

Nostalgitsemine täna.
Ilus.

Vaatasin täna Hardi Volmeri ''Tulivett''. Üks parimaid eesti filme mida kunagi näinud olen. Kohati stiilne, väga laheda puändiga, stiilsed tegelased, teistsugune õhustik,  head näitlejatöö. Filmimuusika ka meeldis.
Suur kiitus.

Kõigest päikesepaistelistest tuulest võib puhuda päeva mõni ja panna õhu õitsema.
Tõepoolest.

Helk kaduv imeline hetk.

Mul nende blogipostidega tulevad ülisuured vahed sisse ikka. Mis seal ikka, ehk on nii igav elu. Siiski tähtsamad valukohad.

a) Keegi peab minu ideid üles kirjutama hakkama.
b) Kuskilt pole praeguse seisuga ''Piiririiki'' saada.
c) Tihti kirjutan mõistusega.
d) Magan kõige paremad saated alati maha.
e) Tahan aastatega järjest rohkem magada. Ma pole kunagi uimasem olnud kui varem.
f) Ei jõua kõike lugeda, mida vaja.
g) Ma tahan mitut asja õppida ülikoolis.

Lisaks on õues iga kord teistsugune vihm. Puud kaarduvad ja õhk kõõlub nagu kiigel. Loodus lõhnab veidi teisiti. Pime on. Inimesed naeravad. Soe ja külm samaaegselt.

Familiaarsus ja üllatusvärin.
Põhimõtted.
Lausestus.
Fonoloogia.

Kui ma mõistan absurdi kui sellise tähendust, siis pole ta ju üldse enam absurdilik, ega ju?
Ja sisemus loeb, ilma poosideta, ilma küünitsemiseta. Tõesti, sisemus loeb.
Pealsus on justkui uduste molekulide voog, mis ei formuleeru. Nii reaalselt, et see pole isegi klišee.
Naljakas.

 eesti keeles on ikka nii palju veidraid sõnu.

tahaks juba õe sünnipäevapitsat.

põmmpõmm

mööda uduseid heledaid välju
näed esimesi piisku
nad üldsegi ei lange
vaid põrkuvad hetkeks maasse
ja katki
viivuks ei rohkemat
ning hõrk nii selgesetu hetk
on seegi kui näen end miilide tagant
ent lõputu