Vahel on tühjade nägudega inimesed laiali. Ja koridorid on hallid. Päike paistab pimedast ja märgadest kividest tõuseb tolmu.

Üldiselt aga pole vahet.

Nägin täna huvitavaid unenägusid inimestevaheliste suhete kirjeldamisest. Seal oli Da Vinci sümmeetriline inimene, keda kiskusid vihased inimesed kirvestega lõhki. Minu meelest,  lahti-kokku leppimine omavahel  pidevalt on ekivalentne selle lõhkumisega. Otsutamatus.
Tulid ka kohe meelde Ruben Bellinxxi koerad ''Sõida tasa üle sillalt''. Laenatud.

Toomas Raudami puhul on siiani tore, et ta ei kasuta tegusõnu vahepeal oma teoses. Ja see semantiline filosoofia, mis seal taga ühtib semiootikaga ja what not noh. Räägin asjadest, millest ma ei tea. Aga keel on alati võluv nähtus mille üle juurelda, kas pole.
Ah, koht see, kus vee all kuuleb appihüüdeid - õõvastav cafedeflorelik alateadvuse õnnepalu kihutamine sulatinasse. Need on nii õõvastavad eksistentsialistlikud tungid.
öäööäö külmavärinad

Vahepeal on tõesti tore mõninga asja üle mitte pikalt juurelda ja öelda : üldiselt pole aga vahet.

Pooluned on väärtuslikud. Tahaks neid üles kirjutada, aga kohe läheb meelest. Natukene maagiline tundub.
Tahaks värskeid kevadisi luuletusi lugeda a' Hasso Krulli viimane kogumik.

valge
pimeda
hõbeda
varasalvest
südames
salaja