tahaks täiega muuseumisse.

tahvlilt puuduv isiklik ontoloogia

Ma arvan nooruses

Kujutas kirjandus mus võimalust

Ujedalt unistada võimatust

Ning üheaegselt leinata

Võimatu õhkõrna võimalikkust

säärases alalises valgusjanus 

hinge habras traagika 

on ennastõigustav 

justkui mõni prohvetlik nimbus

või muiste alles hoitud tähtis mõte

ent just samamoodi 

on paratamatult kooskõlaine

tema ajutine loomus

ajatute ehitiste ajatusest

üks käest lahti laskmine

mis toimus üldse enne õiget hetke

ja täiesti impersonaalselt ja täiesti post factum

ja tegelikult joonistudes üldse paljude väikeste piltide summana

naljakas, kuis üksiNduses on ühteaegu palju rohkem pluraalsust

ja lahtiütlemistest saab kaotuse asemel

miskit keeruliset kirjut

hiiglaslikult kõrge majakas

kus kivisid jagub lõputult

ja valguse päritolu kohta ei peeta viisakaks pärida.

nooremana kirjutatut lugedes märkan, et olen ajas hakkand palju abstraktsemalt kirjutama, 

vast on asi kadedus ning tahan mõnda vaid endile hoida.

või vahest on vormita mõtted justkui enam oma tegelikus kuues.

asjad mida taasõppida

hingata avatud südamega 

ja seeläbi laenata kilde väljaspool aega ja ruumi

unistada loojangusse sõitvast rongis

kus külmast õuest tulles on tundamtuseni soe

ja mängib lahke muusika

mitte mõelda liiga hoolsalt ning seeläbi mõelda palju rohkem

teha end poorseks

mööduva mõttetutele võrratustele

lubada võrseid ja pungi ja hirmutavat ihalust

elektrit luuüdis

ja unelmaid võimatult reaalsest lõhnast

absoluutset kohalolu

ja 

teadmist tuhandest tagavarataevast

ja lõputute lugude laekast