järsku justkui unelmsi, tekkis soov teisipäevikut pidada. ma ei ole midagi säärast iialgi varem teinud, kui välja arvata üks ebaõnnestunud katse ruhnu-riia-malaga-marrakeshi-sahara-toubkal-granada-sofia-plovdiv-istanbul-batumi-tblisi-jerevan-tblisi ringreisil ja liiati ei kavatse ma järgida säärast melanhoolsusse kastetud metafüüsilise poeesia stiili, mis mulle kahetsusväärselt eriomaseks on saanud, ja pannud mind kahtlema kas peaksin samuti nüüdsest end vaid käsi põsakil kutsikasilmadega halvas valguses jäädvustada laskma.
Igavad epiloogid ja epiteedid hooletult kõrvale jättes, mainin kohe ära et tegu on reisi 2. päevaga. Üleeile sõitsin bussiga Riiga kus ööbisin kellegi fotograaf rudolfi stuudios. Olgugi et ruum oli ebamaiselt hapras tasakaalus stiilse ja kitšilikkuse vahel, oli kõige märkimisväärsem aspekt hoopis too, et õite kitsas kubrickulik koridor viis ilma akendeta koopasse. Ok, ma võtsin selle nkn tolle pärast et mu iga ei võimalda enam lennujaamas öö veetmisi, ent siiski. Puhur oli vähemalt fancy, igasugu timer vidinate ja muude poppide ja noortepäraste imedega, ja võimaldas end somewhat hubasemalt tunda (olen ju elav radiaator).
Riias öösel jalutada oli tore. Sattusin mingisse parki, kust varasemas elus olen üldiselt ainult läbi tormanud ning pole andnud endale mahti selle mõõtmeid ja sisu lähemalt uurida. Leidsin ühe tõepoolest pika kanali, mis oli väga nunnu, purskkaevud ja (teatava) rahu. Hindan väga absoluutses vaikuses kõndimist, eriti nüüd Itaalias elades, kus helipultidel on ainult+ nupud.
Järgmisel hommikul (ehk siis eile) lendasin Budapesti. Pardaleminekul juhtus midagi enneolematut (vähemalt minu jaoks). Nimelt ei olnud lennujaama töötajad kursis lennundusreeglitega ja pidid pardalemineku poole peal katkestama, kuna üks stjuardess oli puudu. Nii siis seisimegi maa ja taeva vahel lennuki tunnelis nõutult kuskil tund aega, aimamata oma saatuse tobedust, (spekuleeriti muidugi ekstreemsemate võimaluste üle). Pärast teavitas piloot kahetsevalt et siukest asja et pooled sellid on lennukis ja pooled kuskil palavas, kitsas purgatooriumis, mis ryanairi piazzadelegi silmad ette teeks, ei tohiks küll juhtuda. Oh well, jõudsime kohale samamoodi täpselt lõpuks.
Budapestis käisin kõigepealt söömas mingis Mehhiko/Texase kohas, see oli väga chill.(Lihtsalt lahe nagu, mitte spicy) ja siis läksin jalutuskäigule. Doonau kallas oli hoopis teistmoodi kui mäletasin, kohati meenutas buda, pesti kaldalt vaadatuna Istanbuli bosphoruse ääres. Ma ei teagi, miks, nad tglt pole üldse eriti sarnased. See tundmus ehk? Erinevalt varasematest korrast Budapestis märkasin seekord ka tunduvalt rohkem arhitektuurilisi iseärasusi. Samal majal vahetas barokk end mängleva kergusega rokokoo või gooti stiili vastu välja. Varasema ottomani ja austria ungari impeeriumite kantsina leidus muidugi ka omajagu ottomani ja neoklassitsistlikke pärleid. Too avastus lisas tõesti mu jaoks linnale uue dimensiooni, mis mul varem oli täiesti märkamatuks jäänud ja pakkus üsna suurt rahuolu. Varem oli tõmmanud mingisuguse mõttelise võrdusmärgi Viini ja Budapesti vahele, ent too avastus andis mõlemale linnale oma enda unikaalse hinge (2,1s või midagi).Tundsin et olen ehk õiges kohas, või kui mitte täiesti õiges siis vähemalt ka mitte vales kohas.
Pärast viivukestvat vaagimist otsustasin uuesti Margareti saarele minna. See oli suurepärane otsus, sest suvine Margaret oli hoopis erinev kevadisest. Väljad värvusid õigetest õitest kollakaks, roosaks, punaseks, oranžiks. Põldude taustal hüppasid ja väänlesid ja visklesid hiiglasliku purskkaevu kõikjaleulatuvad hoovad justkui poseidoni rõõmsad kombitsad, taustaks mängimas kord Ed Sheeran, kord Strauss, kord mingid noorte popid laulud, mida prolly kõik peale minu teavad.
Õhtul võlusin endast välja veelgi veidrama otsuse. Nimelt läksin pubirallile. Ma pole seda kunagi varem nii välismaal teinud, ja poleks arvanud et üldse kunagi teen ka, aga tundsin end reisil üksinda ja mõtlesin et ehk too on hea viis spetsialiseeruda.
Boy was i wrong..
See oli hoopis parim viis sotsialiseeruda. Olgugi et esimesed 20 min tegeleti väga kaheldava väärtusega tegevustega, (mingid tüübid reaalselt haukusid nagu ted lasso, pannes mind kahtlema selles kas ma tõesti kunagi eyerolli hülgan) siis u pooltunni möödudes leidsin läbusangarite seast ka vaiksed esmakordsed soolotrippijad ka üles. Nende sekka oli sattunud nii soomlane, ameeriklane, norrakas, mina ofc, itaallane jne. Lõpuks oma uue crewga otsustasimegi siis pubcrawli ditchida ja hoopis omavahel szimpala kerti minna sishat tegema. Seal kohtusime veel ühe inglase, austraallase (kelle veits kõvatav kõnepruuk oli suht endearingly amusing - ta oli heasüdamlik tüüp) ja kaht väga siirast portugali kutti. Tundus nagu tol ööl lihtsalt iga nurga pealt tekiks sõpru juurde. See oli vahva. Ameerika kuti initsiatiivil lõime whatsapi gruppi ja ehk osadega neist kohtume täna õhtul jälle.
Prg aga sõidan rongiga mööda Doonau kaldaid Ram kuristiku suunas. Seal tõotab mind oodata üks epiccc matk. Sellest hiljemalt pärast (prolly kirjutan jälle mingis rongis kui igav hakkab, ilusate vaadete arvelt).
Kuulmiseni.
