tornis elaja memuuarid.

 I'll be true again,

but until then i'll fake the books

Lali Puna laulust.

ringkäigulõpp

 wayawayawayaway

- James Joyce

meditatsioon

 256 alternatiivset eluteed

viirastuste võõrad varjud

 https://open.spotify.com/track/7wkNRSWR0SVNyP4GlvxVUW teinelemmik

nõidustest

 https://open.spotify.com/track/1sc11Z7HhrSqxFE0YTfH7Z

oiblää

Utoopiad

 Unenäos olen tihti perroonist paar meetrit liialt kaugel huilged kuulnud - rong tuleb ootamatult ning ei peatu kaua - hämmingus vaatan  kuis inimesi aina hajub ja hajub ning tunnen kuis kell käib lõpmata kiiresti ringi ja näitab ikka  valet aega - mil tahaks osata unistada ja tahaks ära tunda õiget perrooni, tahaks  taevast kukkuvate plasmakvantide eest varju heites vajuda unelumma, mil rööbastel noolte saledad  ihud sööstavad ära ja ära, nende huilged koondumas kaugusesse kui  taevas tiirleb tormine ja tume - uinumiseõha lõputus - sisemussesööstmissõlm.

onomatopoeesia&kosmogooniline hüperrealism&kõikteisedvaljamõeldudsõnad.

 Andromeeda all sadas alatasa

kiirgavat tähekulda ja 

tühjuse igavest müha

Nõnda võis mööduda kuid

öösiti halode kuninglik sahin

koidu eel väärikas taandus

Pärast korjati ligunend hinged 

ehasse kuivama

aiva laotud nöörile tilkuma

korduse üksindust.

Mul on kirjutamisest täiega kopp ees.

 Kõik on nii lamp

Jah

Palun ära hakka 

Jahh

Eraldi luulet defineerima.

Hingede kuivanud kivid yne

Yneyneyne.

unelm nr3

 kosmoses pakuti kommi

ja petliku lepitust

maailmaruumi lõpmatuse 

lähedusest

ilmaruumi kahetsusväärsest maailmatusest

fantaasia kisub mind igasse ilmakaarde ribadeks

tükid kõvadel läikivatel kividel.

Tyger Tyger, burning bright,
In the forests of the night;
What immortal hand or eye,
Could frame thy fearful symmetry?

In what distant deeps or skies,
Burnt the fire of thine eyes?
On what wings dare he aspire?
What the hand, dare sieze the fire?

And what shoulder, & what art,
Could twist the sinews of thy heart?
And when thy heart began to beat,
What dread hand? & what dread feet?

What the hammer? what the chain,
In what furnace was thy brain?
What the anvil? what dread grasp,
Dare its deadly terrors clasp!

When the stars threw down their spears
And water'd heaven with their tears:
Did he smile his work to see?
Did he who made the Lamb make thee?

Tyger Tyger burning bright,
In the forests of the night:
What immortal hand or eye,
Dare frame thy fearful symmetry

W.Blake

 igaviku väravail alatasa puhkas mees

kes köie peal kõndis minevikust tulevikku

tal oli natuke kongus nina

ja tihedad tumedad kulmud

ja kui  maailmalõpu kohal hõljudes

ta käed elegantselt idast läände tõusid

ning suu keskendult krimpsu tõmbus

ei vääratanud ta iialgi

lihtsameelne mõistujutt numbrita

muusuemis  käies imestas ta alati peidukohtade rohkuse üle. 

küll võib siin alles avastamata nurki olla, ütles ta

noogutasin, ta otsis pimedas nuppu

inimessegi võib nii mõndagi peita  jätkas

kätega vehkides, kätega vehkides ta otsis pimedas nuppu

vanasti tehti luulet, praegu topiseid arvasin kaaluks

me sõitsime liftiga taeva poole

piirjooned

Paratamatult viib mõte Musili kirjandussüntetismini ja selleni kui lihtne on sildistada keerukaid intuitsioone institutsiooni kuju võtma
Cloissonism, sünteitism, dadaisim, parallelism - kas polnud need mitte pelgad sõnad kirjeldamaks tunnetust, milleni meie hangunud kombitsad ei hooma
milleni me ei ulatu nagu ei ulatu me kosmoselõppu
nagu ei ulatu me ookeani sügavustesse
nagu ei ulatu me haldjate imepeenikesse haprasse maailma
ent sellegipoolest peame haarama kinni nende sõnade petlikust jäikusest
end hoovama nende pudenemise saatel ülespoole lähemale

Musil kirjutas nõnda

"Roomas on näha palju sääraseid sarkofaagikaasi, kuid ei üheski muuseumis ega kirikus ei avalda nad sellist muljet nagu siin puude all, kus kujud on otsekui piknikul pikali heitnud ning paistavad justkui ärkavat tukastusest, mis kestis kaks tuhat aastat. (----) Ja nad naeratavad teineteisele; pikalt, väga pikalt. Sina pöörad pilgu ära ja ikka veel teevad nad seda lõputult. See truu, tubli, kodanlik, armunud pilk on kestnud kauem kui sajandid; see saadeti välja vanas Roomas ja ristab praegu sinu silma. Ära pane imeks et pilk sinu ees kestab; et nad ei vaata mujale ega langeta silmi; see ei tee neid kiviseks, vaid inimlikumaks".

Mõtted on tihti nii pisikesed - mõtesimaalid. Väiksed sitikad, keda püütakse võrku videviku varjus hommiku hakul jahedas joostes hõbedas heinas kergelt kepstes. Midagi sellist tahaks üles kirjutada, talletada toredate nahast kaante vahele - pealkirjaks - "draama!"
Nönda mõeldes näen, kuidas keegi on taeva liiga palju musta värvi pannud ning kuidas udu lihtsalt ripub taevas. Nõnda mäletan kohe mis häälega sahiseb kraanist vesi ja määnset pidi keerleb õues korstnast suits!
Nõnda siis ongi
niiviisi

augustiööd

kui heidad talle lootva pilgu

vajub ta koost nigu hõre liiv

alles jääb kosmose üksildane müha

ja õues on külm on külm on külm

universum mõnel teisel hetkel

taevaskojas koidutähe all tunnetati teati
illusoorse puudutusega
see oli siis kui helesinisega maaliti tonte
kollakaga nõidust
helehallis maailma rasket lava

juba toona tekkisid mõrad
kui raginal murenes katus
ja teised tahtsid kinnisilmi näha
mis on taeva taga

aias lõhkevad roosid

õu on punast õhtut täis

oma mõistujuttu mõista püüdes on järel vaid
ulatusematuse tunne
ükskord kõikus TartuMuuseumi lühter
ükskord oli KEVAD.

mõnikord Universumi suurpuhastuse ajal sünnime taas

kõik ei mõista ega peagi mõistma

teleskoope polegi nii palju

meenutan endi essat,teist ja kolmandat

taassündi

meenutan ja naeratan tagurpidi suuga

pealegi ekslemises kah on midagi

taevalikku

kui on raamatuid kui on vett

ühesse keerlev 

tohuvapohu

cf Max Ernst yne

Axterreba kirjutas ühest tarkusest, mida endas peidus olla. Seda sai vaid ohu korral endast välja tuua ja ka siis rituaalse puudutusega. Ettevaatlikult kirjutasin neist mõned lood, mida iialgi avaldada ei saa. Nii on parem ütles ta. Noogutasin mõistmata.