arlekiini lühike lähendus, öeldakse lahkumisavalduste tabamatu ilu.

 sest ära joosta

kõrgemale kaugemale

sügavale tihnikusse

viselda võõrasse 

anonüümsusse

kui kiirusest kumiseb pea

on turvatundestunglemine

hea.

žabloonidest

 küpsuse kibedail kontuuridel kujutatakse igasugu ilmamaa ütlematajätmise. neid jäetakse märkimata, kuna peetakse iseenesestmõistetavaks, häbenetakse käegakatsuvat, ehkki see kõige selgemalt neilt paksudelt joontelt vastu hakkab. nende tumedad kogud on valgel taustal sirged ja tugevad, nende kestad kõvad ja turvalised ning nende kangete raamide pragudest piiluv valgus on üsna hoolikalt kinni lapitud. vahel on nende alla jäetud mõned sõnumid, minevikumeened - nood, mille ettetabamise üle on tulevikus ühtemoodi hää ja nukker uhkust tunda. nende mõrkjatel õitel on tabatud nooruse näivusest väljahakkamise varjatud väledus, võõraste vihmade tegelik üksindus, sissejäetud sõnade pudedad terad mis justnagu liiv aina südamesõlmedesse laiali lahtub, niiet enam ei ole liiva mõistet, ega tallele jäetud terade mõistet, vaid üksikud kristallid siia-sinna laiali jäetud - anonüümse eksimise mõistes.

kuigi sõnad on maha jäetud, tugeva tindiga ajatult talletatud, ei saa neid just igavesti ilusaks pidada. ajapikku muutuvad meenutused tahkeks, kokkupakitud ja liialt kättesaadavaks. nagu modernne kaubandus. nende läbipaistva kättesaadavuse ajel ei osata enam ahnitseda, ei osata enam minevikku sisse ahmida nagu õhku niiet süda puperdab ja silme ees on kirju. ei vajata enam salajasi šahte koidu kaameks kumaks ja õunapuu hõõguvateks õiteks, ei jäädvustata augusti valget lõhna ja hommiku puhtaid linu.

see on raskelt kättesaadud õnn ütlevad ühed, teised ütlevad paratamatus, mõni aga jookseb igakord väsimatult öhhe kuni värvusmaastike perioodilise peatuseni. 

niimoodi antakse märku kontuuride ainsamast olulisest omadusest. nende joonte alatisse sulgemisse on jäetud  üks lõplikum lõpmatus ja tegelikult on igaühe isiklik valik kas selle üle kergendust või kahjurõõmu tunda.