resümee

Mõeldes, et päevade divergents on päädinud aasta lõpule jõudmisega, otsustasin teha väikse kokkuvõtte. Eelmainitud kokkuvõte kajastab sündmusi,isikuid, teoseid jms, kes on minu vaimuelus olnud anglitsistlikult väljendudes instrumentaalsed.

 Filmid
1) Tarkovsky ''Zerkalo''
2) Reggio ''Koyaanisqatsi''
3) Gondry ''Mood Indigo''
4) Weir ''Dead Poet's Society''
5) Ki-duk ''Spring, Summer, Fall, Winter...and Spring''
6) Bergman ''Wild Strawberries''
7) Meriano''Kaplinski süsteem''

Muusika
1) The beatles
2) Radiohead
3) Snowmine
4) Olafur Arnalds
5) Joy Division
6) The drums
7) Igor Stravinski
8) Philip Glass
9) Vaiko Eplik)
10) Frederic Chopin
11) Erik Satie
12) Arvo Pärt
13) Claude Debussy
14) Johann Strauss
15) Pjotor Tšaikovski

Isikud
1) Richard Feynman
2) Tõnu Õnnepalu
3) Immanuel Kant
4) Edvard Munch
5) Jiddu Krishnamurti
6) Einstein
7) Carl Friedrich Gauss

Kirjandus
1) Kundera ''Olemise talumatu kergus''
2) Böll ''Doktor Murke kogutud vaikimised''
3) Kundera ''Aeglus''
4) Saint-Exupery ''Öine lend''
5) Borges '' Valik esseid''
6) Kross ''Paigallend''
7) de la Serna ''Gregeriiad''
8) Üdi ''Käekäik''
9) Roerich ''Altai-Himaalaja''
10) Gogol ''Surnud hinged''

Paradigmad
1) Elutants
2) Fotografeeritud Einstein
3) Jimi Andromeeda
4) Fovism
5) Saksa ekspressionism
6) Unenäod
7) Öine Näituse tänav

Kunstnikud
1) Edvard Munch
2) Pablo Picasso
3) Vicent van Gogh
4) Henri Matisse
5) Antoni Gaudi

... ent kõige hulka teame, kuidas igas suures tarkuses pesitseb kiiresti antipood

metakategooria

Kogu aeg mõtlen kas on parem olla maestro või maag..
vähemalt maag olla on ilusam..

tänavad, millel tahaks elada

kosmose
taeva
lootuse
õnne
viirastuse
une
loojangu
jää
vaikuse
koidu
varju
vabaduse
soojuse
rahu
valguse

Eesti keele kohmetusest sünnib mitmeid maagilisi sõnu matemaatikasse.
Minu lemmik on siiani vist ''neelamisseadused''.

karmiinpunase tindiga tõend

kui hilisõhtud oleks inimesed, siis praegune suleks oma silmad, sest ta oleks oleks nii segaduses, et ta ei suudaks otsustada, kas vihastada või naeratada

pilvevangerdused

* l ja v täht kõrvuti sõnas mõjuvad nii agresiivselt-ründavalt
* proovin homme koyaanisqatsi lõpuks ära vaadata.. soundtrack on vist otsast lõpuni peas, aga ei suuda kuidagi ära vaadata
* mingid random dokumentaalid on vahepeal hästi mõnusad
* huvitav, kas Toomemäe trepid on minu eestiajaks sama jääs

ja muide tip Vaiko Eplikule :
Loorebased on palju lahedam sõna kui soorebased.

Tarkovsky-kosmos.

Vaatasin täna 3. korda ''Zerkalot'' ja no endiselt imeline film. Parim, mida mina näinud olen vähemalt.
Rohkem ei tahagi öelda, sest parafraseerides Godfrey Reggiot
''It's not for lack of love for the language..'' /.../ ''It's because our language is in a state of vast humiliation.''

Mind peatas tundmatu tuttav Posti tänaval.

Pühapäev.. ja kõik helesiniseperioodi maalid kaotavad värvi, saades tühjadeks puutahvliteks.

Toomas Paul kirjutas eile Sirbis, et ilmakaared on mõttekargud. Pole ida ega läänt, põhjast ja lõunast siis veel rääkimata eks ole. Aga ma vaja neid karke pidevalt, kui ma vaatan ühest teatud kohast igakordsamamoodi itta(kuigi ma tegelikult ei tea, kas seal on ida) ja sealt tuhandete kilomeetrite kaugusel olles kipun ma üldse arvama, et ida pole olemas.

Miks oskame ainult vaadata selja taha? Jookseme kogu aeg selja taha vaadates oma mälestuste eest ära. Ma vaatan neile järgi nagu murelik peremees oma lonkivatele koertele. Tundub, et olen liiga kiiresti jooksnud, sest mälestused peidavad end allaandnult puude ja põõsaste taha - kuhu juhtub. Ning isegi kiilal kuul pole hundilõugu ega kuusammast nagu varem.

Kui maailm oleks ausam, oleks igas inimeses helilooja, et endast kahtluste rõhk helidega välja lasta.

masinakiri.

* Piirväärtus on kõige maagilisem.
* Mu read kukuvad kümneks killuks.
* Maailmal ei ole emotsioone.

tahan olla iga hommik natuke Magalhaes

*Ma nägin Jimi Andromeedat, kes kaalus elektronkaaluga kultuuri.
Möödusin temast nii kiirelt, kui sain, sest mul hakkas häbi.
Hiljem mõtlesin, miks häbeneda kogemata antud tarkust?

*Veider komme peita käed tasku, et need, tsiteerides Jimit ''Magnetiliste antipoodide eest ära peita.''

*Aberdeeni hallide majade jäikuses on midagi sama rikast nagu eksootilistel saartel.
*Ma naeratan mõtte peale, et nii paljudes inimestes on peidus
rahulik Poola intellektuaal.

*Ja lõpuks
on hea mõelda, et meil on MITTE n, vaid n+1 mõtet.

hudu(hommiku imelik udu)

Vahepeal tunnen, et mu inertsiaalne maailmavalem tõukab mind uude inertsi ja uude inertsi jaaniiedasi, lükates mind paratamatult kaose poole, sest ükski piilar ei juuri mind piisavalt tugevalt pinnasse

.. liigun induktiivselt teadmatusesse, nagu nostalgiliselt nukker fantoomvedur.

ooleum.

oh teid,
rünkjad pilved muiduselges taevas
alustamas pärastlõunat
lõpetamas midagimisveelpoleselge

hetkelise varjumise ajal
tõmban kõik kardinad ette
ning tõusen millimeetri haaval õhku

nii totralt kurb on lugeda miskit bettialveriviidinguliivaunderkrossi ja tontteabkelle veel konglomeraati tänapäevases kuues

las asjad jääda ikka omadesse rüüdesse, on neilgi soojem

aga mis mina ka tean.

Tivoli kõige vanem karussell

Jimi paiskas iseendale kaootilisi vabandusi
sest Jimi teadis, et vabandus on vabadus
iseenda, maailma ja planetaarsuse ees.

Ma ütlesin ükskord, et Kafka on mu lemmikkirjanik. Kas ma sain aru, et igas metamorfoosis on tegelikult uus. Ja et metamorfoos on pidev ja mitte lõplik.
Üldiselt tuleb vist mõnest asjast väljas kasvada, et aru saada.
Samamoodi.. saada lihtsaks, et olla tark.

Suurim hirm :  iseenda arendamise käigus kujundada iseennast.

inimese kujundamine pähh, kui vastik.

onomatopoeetiline vanadus, onomatopoeetiline vabadus, onomatopoeetiline vabandus

Igajuhul võib inimesi lasta ligemale suurtele vaatemängudele, teadsid targad. Nad kasvavad sellest suuremaks ja saavad kasvamise keskel oma väikusest aru. Nagu eukleidilise ruumi sirged, suutsin terve enda mõttetasandi kokku pressida ühele sirgele. ja mulle öeldi, et fookuskreatsionismi pole olemas.

Ma ei taha kõlada nagu ma targutaks, aga see kahetsevat mõtete varieeruvust on raske ohjeldada ja endas hoida.
Küllap vist. Ma arvan, et eestlased pole aru saanud kui palju huvitavaid sõnu on eesti keeles.

Oh seda sümmetriat mida ma kannatan nagu vanur osteoporoosi.

, ainult 10 astmes 39 molekuli.

Ma igatsen kunsti.. mis see on, ei tea.

selline posimine, mida igaüks vahel kogemata oskab.

''Sa lõhnad kiiruse järele,'' ütles Eda ja Jimi tundis, kuidas ühesse lausesse oli pakitud kogu maailma kurbus.

röövimise pöördtegevus.

... öelda et sel hetkel on maailmalõppu vilistav karjus reaalsem kui käsipagasiülikonnas äriautomaadid.

see on raske öelda et mägede taga pole vaikus

aga öelda saab

ja see on ju kõige tähtsam!

jah?

sinusoide

3.

Iga lõpmatus algab mu lauasahtlist.. kummaliselt.

4.

… arvas, et inimene on välklambi segadus. Jah, mis saaks olla üürikesem sellest kõikvõimalike sõnade kogumi härdast kasutajast, kes kohati isegi oma armetust haistab ja mõnevõrra üllataval kombel sellest isegi lugu peab. Segadus.. mis võiks olla sõgedam, kui lärmav hetk, mis püüab ennast iga hinna eest igaviku ajalukku pressida. Mässata iseenda, oma miljoni koopia ning neid kõikimäärava juhuslikkuse vastu…

Ehkki tõenäosusteooria tekitab tõesti nõderaid vastuseid.

9.

See on meie usk printsipiaalsesse ühtusesse, kinnisidee vormi, mis paneb liikuma ainsa objektiivsuse, mida inimkond tunneb.. aga kas teada, et miski on paindunud(nagu paindunud peab olema universumgi, sest see on lihtsaim võimalus mõista mõistmatut) on targem, kui teada objektiivset tõde iseenda/ja oma objektiivsuse paratamatus piiratuses?

J.A ütles : ‘’Kui piisav hulk inimesi käitub poolikust reaalsusest lähtuvalt, siis nende maailm saabki pooliku reaalsuse kuju ja inimene, kes seda eitab ujub üldises maailmatuses’’

*********************************************************************

Oh, mis nõder-armuliku palavikulisega loen ma rütmist väljakistud sõnu

''Mingi subjektiivse kunsti tõbi on teil.''
ütles professor cum taud(e).

ebalokatsioonid

* Mees nimega Juhan palvetas minevikku
* Ürp käis kolm korda eelmise nädala pühapäevadel Liiva tänaval kohvikut joomas
* Minu hinge matemaatika on paberist paplite vahel
* See väär lause ei olnud tõene
* Haige kunstnik vajas hüpoteese
* Suur sõlm ei sidund rongijaamasüdant kinni.
* Kolmikust üks nägi vaestemajaunenägu
* Kus on maailma keskmisemad silmad
* Päev oli kummituslikult korras nagu nööbirida.
* Siberi hiidevahelised rööpad on hiigel-hiiglemaastikul defineerimas..
* Kuus kuulete kus kostab kuusi

Teenage wisdom kuulen The Who solisti karjumas.
Natuke valesti.

Kajalokatsioon

Mees nimega And rei

nägi läbi seina

ja seina

ja seinast seina

peegli peegeldusest

vagunilt vagunile venivat kolinat 

raudtee ülesõidukohal oodates

rong oli nii pikk, et ulatus minevikust tulevikku

muutus asjaks, mis oli olnud rauahunnik tehases

ning samal ajal fantoomiks nähtamatus tulevikus

kas ei ole meist igaüks seetõttu pooleks jaotatud?

Mõnikord peab astuma tibusammudel, et mitte oma ajast väljuda.

libe sultanaat

Käinud mööda tühja seinu vaadates silmadeta portreesid.

Igaüks võib

ja keegi ei või

maakera pöörlemise suunda muuta

Need, kes tõttasid unenägude lõppu

järve põhjas

neil ei tarvitsenud hinge kinni hoida

Viiskümmend viis taevatrooni 

on mu hinges üksteise otsa 

laotud nagu 

antilaengud

Käinud mööda metsikult soditud seinu

öösel on hea 

panna oma maailmavaatamise silmad kinni

kaotatud rääkimine

Kirjutan raamatusoovitusi, nahhaalselt...

H.Böll ''Doktor Murke kogutud vaikimine''
I.Calvino ''Kui rändaja tuulisel ööl''

Ajastukohane satiir ja metsik metafüüsika

Brilliantne kombo.
Ahjaa Bölli ''Äraviskaja'' on ka hea, aga õudsalt kafkalik. nõrganärvilistele ei.

Bölni fondüün

Näo kisub muigele, (heast südamest), et on olemas inimesi, kes on nii heatahtlikud, et tuntud literaatide sügav meeleheide, ei karju neile ridadest näkku. 

Tobe on juba öelda neid tahakseid

Leibnizi tuhat monaadi.

.. kasvab kiiremini kui värvipuu oksad, saabub kiiremini kui sügise vanadusepisarad, on kurvemalt kui kõrge pööningu udune aken

mu quinta essentia on kiirem kui mandariinikiireädal.

käin portsjonide kaupa teiselpool ookeani!!

kurva nimega jaapanlane vihma käes

Öösel mõned tähed on kiiremad ei tähenda veel midagi. NF dostokaidioodist põletab ikka raha edasi, VA-st lugesin. Hullumaja seintel on paekivist silmad. 

Einstein oskas viiulit mängida. Leibniz luuletada.

Tunnen ennast vahel väga vanana

vahel lohisen nooreksjäämise rongi sabas

HTG-s oli üks koridor mille hallid-hämarad seinad võisid olla nagu torn milles Joyce elas. Pähe tuli teadvuse vool. Nagu siis kui ma selle kevadtalve pärastlõunatel porise-lumisel teel astusin.

Oli aeg kui viskasin teadmisi laiali nagu üks ekstsentriline luuletaja pabereid  teatud tudengite kohvikus.

Ja oli aeg, kui sõin iseenda tajusid. sõnaotsesesmõttes.. irooniline

ma olen kõndinud unenäos Matissega koos ja vestelnud 365-kordse borgesi projektsiooniga nagu oli jumalaid gnostikute metsikus relatsioonis

õndsus on ajatu suurus, ta ei maha lineaarsele teljele

temporaalsete mutantsioonide lause ladinakeeles on nii kulunud, et ma ei tea kas seda ütlen mina või mingid arhaikumid.

ühel suvel sõitsin hästi palju rattaga, ja eriti just külma-märja rohuga hommikutel ning udupisaratest küllastunud õhus - kardan, et mõnede tähtvere majade võibolla olematud seinaaknad olid jäetud nende üksikute ulmeliste põldude kõrvale ootama, et läbiksin tundmatuid maailmu ning oskaks seda kõiki enda südamesse korjata

makrokosmos on (vahel jagatava) mikrokosmose kõrval tähtsusetu

väike on suurem kui suur

vahel.a

vikavaldi

Olen püüdnud kinni mitu mälestuselindu. Nad pööravad oma uudishimulikke silmi ühelt küljelt teisele ja ootavad minu sõnu. Aga mina ei oska neid toita. Minu pihid on kinni nagu pianisti kaledad käed.
Tahaks teada, milline värv mu hingest velgib

PS! Straussi ''Metamorfoosid'' on oivalised.

Tšaikovski ''Memory of a dear place'' ka. (Ei oska nii palju prantsuskeelt, et seda originaalis kirjutada)

Isaac.

Me paigutame ühesugustest kokkusobivate tükkidega eebenipuust torne teineteise järele üks haaval.
Tema silmad näevad kafkat, aga ainult nurga taga hingamas. Ta näeb hingamise värelust kaugel.

Mind rahustab teadmine, et omaenda blogisse ma ei pea laduma eebenipuutükke ükshaaval kindlas järjestuses. Mind rahustab võimalus, et maailma valem võib olla täiesti juhuslik ja kaootiline.

Aga alati liigne suurendamine vähendab asjade mõõtmeid ja liiga väiksed teadmised kasvavad meist välja.Kes võiks teada milline muretu laine on regresside rägastikus peidus?Kõikehaarav teadmatus ja pimedusest asjade haaramine.

Painavalt haprad tuulehood.

loobus

Võiks öelda, et Marble Sounds ja Tycho on head.
jah veidrad loogikad ja
itellektuaalid veidra nimega tänavatel.

intergalaktililine segadus

laused on heeliksjalt läbi põimunud, nii et raske on kuskilt alustada. Veider, et piirjuhud esinevad nii sageli, ja üllatavalt fundamentaalsete üldistuste näol. Mälestuste konglomeraat kasvatab endale tiivad, et hõljuda paari meetri kõrgusel, ja, jeebus, ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mõni lõhn tuleb 2 aasta pärast tagasi, identne oma olemus, nagu ta on määratud.
ülisuggestiivsete mnemokiirte kanooniline ristsuhe jääb muutumatuks - ükskõik, kui segaselt nad ka järjestatult pole - kaunis üllatav avastus.

ma ei tea, mis mu peas toimub, olen piisavalt kaua olnud kirjutamiskarske, ja ideed koonduvad teravikuks nagu Pariisi klaasist püramiid

Aristotelese,Archimedese, Platoni, Kanti, Hegeli, kubistide - aina enam üldistav ja kokkusuruv vorm näitab agressiooni paramatamatust. vaid mõni üksik garciamarquezilik õhuhaldjas võib seda vägivaldsuse betooni õhku tõsta(või raskuse all kokku vajuda)


igasuguseid filosoofilisi mõtteid koondub pähe, ja ma mõtlen ikka, kuidas on veider, et Milan Kundera ei kirjutanud ülemäära pikki raamatuid, aga Fausti kompleksid võttis paremini kokku kui Goethe ise.


tõstada küsimused, kaotada vastused, unustada küsimused, ent igasugune vaimsus on ikkagi suurem kui ükskõik milline eksimus.


PS : Veider, aga vb tõene, et inimeste olemuslik nõtkus, käib käsikäes keelelise nõtkusega. Vahest sellepärast tunduvadki ''faabula'', ''nebula'' ja ''nõder'' meie käes kui menhirid, ent vabadel rahvastel kui vaha.


PSS : Vabad rahvad ei pea sõnade taltsutamiseks isegi nende tähendusi teadma. Milline õnn!

öheköha

Üldsõnaliselt tekitavad mu kardinad veidra udumoodi tumesinise olluse, mille tagant ma ei näe maju.

Ja kuu on 50 kraadise nurga all, teate, habemega. Jah, kuul on reaalselt habe.

Ja altpoolt paistavad 4 laternat on nagu kaks silmapaari, aga see jõle ebaproportsionaalsus!!

baranka

Led Zeppelin on awesome
sääsed on tobedad

''klaas külma piima''

Mitu häält on Tartu Rüütli tänaval  ja Näituse tänava pimedas sopis? Sama palju.

Hingan 0,5 x 10astmes2 korda mandariinikiiret pärnaõhku
see ei ole naeratus, ei ole nukrus, on mingi staatiline hingamiseilme

taevas pestakse kella viieks hommikul puhtaks.
uued linad
hhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh.

Gangese uni.

Nikolai Roerich kirjutab hobusekorjustest, kes needusena lamavad Sikkimi asulate tänavatel nädalaid, ilma et keegi neid puutuks. Nad on neetud. Keerukatest riidevoltidest, tuhande ilmega pilkudest. Ta kirjutab ka ka talupojast, kes tuleb metsast, valged lootosõied ümber pea pärjaks punutud. Sellest idahõngulisest kirjutisest õhkub hõllandust mingi vaikiva maailmarevolutsiooni järgi. Vaikiva revolutsiooni, mis ei hinga,ega ähi, ega higista, vaid valgub kõiketeadvalt nagu Buddha üle maa. Mis näitab rumalatele peni lõusta ja teadjatele loobuja õndsust.

Kirsipunane taevas hilja õhtul. Vaikselt lärmakad kotkad kõrgel hääbuva taeva kohal. Maailma kõrgustesse ahanev vaikiv, rahulik pale.

Ja sinisest kristallist portaalid, savimajad, mägede salajane rahvas. Keelatud saared.

minu tobe kujutelm :

''Isaak astus aina edasi ja nägi, kuidas tee ahanes aina kitsamaks ja kitsamaks. Ta tahtis astuda kõrvale ning kätelda juuresolevaid inimesi, öelda neile midagi julgustavat, sõbralikku, ent inimsed taandusid temast liigutamatagi kaugustesse. Ta tundis, kuidas kogu ta elu hajus piirväärtus nullile ning kui lõputult kerge on igaviku vältel ainult loobuda ja loobuda.''

Apollon.

Nägin täna öösel unes, et kõik jooned olid oranžid ja kollakad (maailma piirjooned, eksole) ja voolasid noomoodi nagu kontuurid Munchi maalil. Seejärel muutusid nad kontsentrilisteks ringideks ja hakkasid tiirlema(mul käis pea ringi). Lõpuks aga ilmus keset unenägu suur valge laik. See kattis kolmveerand mu unenäost ära ja siis ei näinud ma enam midagi.

Mitu inimest kõnnib mandariinikiireltänaval?
Pime öö
ja väga
kauged
sõnad.

(tagasi)heietus

Laulsin Kirjutasin Hämasin Mediteerisin Lõhkusin Mässasin Vaikisin Hõljusin Vaikisin Ärkasin Särasin Seisin Laulsin

Ja nüüd mõtlen järele

Kõike seda sõnadega.

Aastad mööduvad dünaamiliselt.

jahjahjah

...

Ma kirjutasin eelmise posti kevade hommikust.
Nüüd on kevad käes.

Hihihi-hahaha.

Varalõunakevad

Nii veider kui vahel pole tarvis vaadata kuupäevi.
Seisin eile pimeduses ühe koha peal 20 sekundit. Jubedalt kodune oli.
Kuulasin vaikust 15 sekundit. Vaikus rääkis.

Kuusepuud õõtsuvad viimase lume loobuval taustal.
Korstnasuits tantsib nagu Max Ernsti Kodukoldeingel.
Külm voolab mööda aknaklaase maha.

Ma ei tea, kuidas sõnastada seda maailmanägu, mis vaatab varalõunal aknast sisse.

mindless kräpp

1. W.Heisenberg ''Füüsika ja filosoofia''
2. I.Babel ''Odessa lood''
3. G.Perec ''Elu kasutusjuhend''

Toyo Ita arhitektuur.

Tundub, et pikkade lausete asemel võib visata mõned üksikud hädised sõnad, kui piltide voog teadvuses on nii kirju, et üheainsa küünla süütamine kutsub esile mõõtmatu tule.

''Paigallend''

Monumentaalne elu nagu J. Krossi romaanis ''Paigallend''
või nagu pealkiri : üks-sama? Ei ole.

Mõtlen saksa ekspressionistde ja fovismi + kubismi peale
miks lihtne, vahel koguni primitiivne kunst tundub tõesem lähedasem kui klassitsim, kui manerism?
Võib-olla olemegi siis kõik telliskivi inimesed, moonutatud  geomeetrilised või
''saepuru täis topitud nukud'' nagu ütles Faulkner.

Inimelu väiksus ja ideaalide suurus põrkub tihti kokku
aga miks ometi on tühise suurusega inimesed on elukäigult kõrgel?
Vahest on neis pulbitseva elu suurus, mis väljub niiöelda arhetüübist, ''inimideest'' nagu ütleks Platon ja tõstab kogu inimese ethose mingil määral suuremaks.
ja kas ei või me sel juhul öelda, et puises inimeses, hallis mateeriahunnikus on midagi jumalikku?
Midagi mille me võime proijtseerida endast välja kujunditesse : gootikiriku läänefassaadi kõrgustesse tormavate tornidega või Marquezi surematusse kolonel Aurelio Buendiasse.

Mida vanemaks ma saan, seda enam usun ma hinge olemasolusse.

Ehk isegi kartesiaanliku dualismi, oh hoidku mõistus mind selle eest!
hahaha.

Kas üks öö on pimedam kui teine näituse tänaval?
See raudteeida nii kaugel aga ikkagi käega katsuda.
kirjutada fraasides, sest lausete reegelipärasus on valus

mõõta sammudega üksindusemeetrid
naca enne uinumist
mõned minutid.
üksildusemeetreid poolunes.

ja kurbusemeetreid
pärast Borgesi-unesid.

Bengali mõttetark
Jiddu Krishnamurti ''Mõtleja on mõte.''

Fotografeeritud Einstein.

Üks hästi eriline uni täna öösel jaa...taevas on saladust. Kunstiteose ainest...
Jõud ja ime suunavad inimest..
olen näinud imet, nüüd ka jõudu.
Üldse näen viimasel ajal palju unenägusid.
Palju erinevaid, mitmekülgseid,groteskseid ja ka reaalseid.

Sinine värv on surma ja nukruse sümbol
jaaaaa
aga paratamatu surm ei ole kole nagu leek, mis põletab kõik
ta on hele ja hajameelse muigega

Fotografeeritud Einstein rannas, juuksed tuules.
Seitsmekümnendate prillidega.

Naeratav väsimus.

Ma nägin täna
Dante ''Põrgut'' koos Nikolai Gogoli ''Surnud hingede'' tegelastega unes. Aga nende omadused olid mingid minu poolt määratud : kõike vastikumad omadused.
Üle 9 erineva inimese  oli.
Ja kõik inimesed olid kollaste ja roheliste legoklotsinägudega.
Nad sõitsid must mööda nagu kiirrongid, aga mingil kombel olin minagi nende hulgas.
Seal reas.

Elutants.

Ei saa hingata? Mõnda molekuli. Jah.
Rahutus, rahutum muusika ja palav kehatemperatuur, õhetavad põsed, vidukil silmad.
La Monte Young - The Well-Tuned Piano.

Miks ma mäletan igat asja gammakvandi võrra, lause-lause kaupa, silp-silbi kauba?
Miks ma analüüsin kõik näoilmed, märkan igat näpuliigutust ja kulmuvärinat ja jala rahutut keerlemist ja naljatamise taga rahulolematust?
Miks ma ei või lihtsalt olla? Kaasa minna lainetega? Kiskuda end kahte leeri ja tormata leegitsevasse õõnsusesse.
Vaadata üles keskpäeval? Mitte kunagi ei ole rohkem tühjust, isegi öösel.
Milleks see pagana metafüüsika ja laintena keerlev maailm.
Milleks see tagasihoidmatu Nietzsche tsükkel.
Milleks need tasajäetud sõnad, niiske muru äravõtmine miks?
Ma ei või sinna alati sukelduda rahus.
Alati kindlasti mitte.

Olgu klaveripalad ja kõledad jahuvalged sõnad.
Kuni süda saab vaakumit täis ja ahmib õhku ja ma olen rahutu nagu Berlioz Patriarhi tiikide ääres.

Tõestage mulle metafüüsika mõttekus!

Ei mina mõõdan parem tähti, hõllandust ning fovismi.
hehehe,

Andke mulle piirike rohkem segadust, piiritagused voolavad taevad.

Herakleitos ütles tabavalt : ''Panta rhei!''
No kuulge, Võiks ju ometi küll!

Sümbolismipaha on kahtlemata olemas, aga kas selle siis peab ALATI läbi elama, et mõista?

Üksinduse ja üksildusel on väike vahe.
Üksindus soodustab hajameelsust.
Üksildus täpsust.

Suurim nukrus on hajameelsus.
Võiks oletada, et üksildus on seega sügavam kui kurbus, aga maailm ei ole mustvalge.

öö

Mis on öös ja tähetedes, mis mind nii järekindlalt enda poole tõmbab? On see inimeste vähesus, mis võimaldab luua? Goethe ju ütles, et suuri asju saab luua vaid üksinduses. Aga Viiding ütles : ''kes on üks, on üks ka kahekesi.'' Kahekesi üksindus. See nõuab mingi ülimat vaimset balanssi kahe vahel. Ma kaldun jälle teemast kõrvale. Vahet pole, kas olla kahekesi üksi või üksi - suuri asju saab luua vähemuses.
Öö on värske. Ja tähed on kaugel ja saladused.
Ehk ongi kaugus see, mis peibutab?
Pean tegema järsu lõpu postitusele
olen väsinud.

Halvatud inimene kirjutab kõike või mittemidagi.

Valgusnõelad

Ma tulen nagu koidutuuled
lumivalgel ööl
kui luukahvatu õunapuu
luigekarva viis

Varahommikud on mulle alati südamelähedased olnud. Samas ka kõige vastikumad. See mingi introspektiiv või enesekaemus(?) on kuidagi valus ja tundeline samal ajal. Mäletan alati neid kõrkjaid üliavarast aknast paistvaid kõrkjaid, mis veidi uskumatu taeva tausalt paistsid valgust kumastavat. Veidi lillakamaks või hallimaks. Näen neid tihti siiangi. Vahel seal, kus neid ei tohikski olla. Ja kindlasti varahommikuti. Hommikul on teistsugune õhk. Ons see siis mere hingeõhk? Nii puhas nagu ''klass külma piima''. Nii sõnastaks selle Hertha Müller. Õigesti teeks. Veider, kuidas nukraid mälestusi täpsemalt meelde tuletades, hakkab justkui ilus. Ma arvan, et asi on kasvamises. Nooremana poleks ma seda suutnud. Kasvamine ja leppimine. Tõesti tunnistada, et mälestus varasahtlis on kergem, kui ringleva aja mälestus. Ühtäkki ma ehk ei peagi seda enam maailma kurjuseks, vaid õigeks paratamatuseks. Lihtsamaks teeks.
Niimoodi muutuvad ka kunstiharjumused. Naljakas, et õige lõpp teeb inimest harva emotsionaalselt õnnlikukes. Samas, aga annab rahu. Kas õnn ei võrdugi siis rahu? Elus küll. Kunstiteoses vähe teisiti. Ma räägin hetkelisest õnnest. Need õiged lõpud, õiged lahendused kunstis, tekitavad esialgset nukrust aga hilisemat rahu.
Üks meie kooli õpetaja ütles, et moslemid on rahulikud inimesed. Et neil on hingeline rahu. Ma ei tea, kas see on niivõrd üldkehtiv, aga tundub kohutavalt ilus mõte. (Kaunis oksümoroon muidugi siinkohal.) Veider ka, et ma ei suuda stiili hoida kirjutamise käigus. Paratamatus ehk? Mida ma tahtsin öelda, on, et asiaatide sisemine rahu on aga isegi minule veidi tuttav nähtus. Uurides orientalistikalduvustega literaatide loomingut, on seda raske mitte märgata. Rääkimata budistlikest põhitõdedest ning Nikolai Roerichi ''Altai.Himaalajast'', kus suurepärane vaimustus põimub kunstiliku tunnetusega. Hindan väga just kunstnike vaimsuse kirjeldusoskust. Nende intuitiivne meel suudab kuidagi poolkogemata kõige tähtsama haarata. Oh, neist kirjeldustest, kuidas asiaadid maale vaatavad, rääkimata.
Olete märganud et hämaras öeldud sõnad on mitu korda valjemad? Vahel mõtlen sellele, kui istud pooltumedas toas, kus natukene on näha kaaskõneleja silmi ja tema ütleb sulle tähtsaid sõnu pea sosinal, aga sõnad karjuvad iseenesest. Või kõnelja silmad on mitu korda lähemal ja puurivad su südant. Poolhämaras läheb ka aeg aeglasemini, minu meelest.  Kiirustamine hajub piirväärtus nullini, või kuskile tähtede taha. See ka on ilus mõte. Tähtsaid sõnu peaks seega ütlema vaikuses? Hämaruses või üldse mitte? Võib-olla on tähtsa vaikusega raskem leppida. Seda on raske öelda.
Ja ometi ütles keegi eesti luuletaja(Kross,Visnapuu?) : ''Peab müraga kisa summutama, kui vaikusega ei saa.'' Umbes sarnane parafraas oli. Loomulikult, harjudes jooksma ei tea kuhu, ei tea, mis kisa sees, on hämara vaikus ja kõlaga sõnad kindlasti hirmutavad.

Öökiles' mässit' viimsed helid
pimedusse mattub puiestee
ju jääs on minu kellakuue tee
ja valgusnõelad MINU sillerdavalt veelt

 

Avastasin eile, et olin kirjutanud 10. klassi Immanuel Kanti teooria veidi omanägemuslikult ümber. Et ruum eksisteerib inimese teadvuses ja aeg on liikuv ruum. Muidugi minu teooria puhul lahknes veel eraldi objekt minimaalsfäärini, mis muudab selle veidi laialivalgumaks ja ebakindlamaks. Samas võib minimaalsfääri parema tahtmise korral käsitleda ka osana empiristlikust traditsioonist, mis loob eeldused sünteesiks.

Lisaks on vaimne väsimus. Vihast,agressioonist ja ignorantsusest. Aga väsimus on kestev, st. ta ei saa kokku kukkuda.
Ehk see ongi mu päästev element?

Naljakas, et ma mõtlen kogu aeg mingist tobedast metafüüsikast, mitte reaalsest elust.
Ja ikkagi, kohutavalt kurb on tunnetus.
Pentsik on jälgida kuidas inimesed tahavad kõike teada. Seda, mida tuleks südamega vaadata, nagu ütles Rebane ''Väikses printsis'', seda tahetakse näha silmadega, kompida käega, teada peast, kuigi see iial võimalikuks ei saa.
Mõista piire, that is.Ja ennast, kuidagi vabaks lasta - pinges olekut on nii nukraks tegev vaadata. Just nukker paratamatus on see, mis põhjustab jõuetust - maailmavalu. See pingeline agressioon. Ma ei oska öelda, kuidas sellest vabaneda. Aga tean, et vabanemine on lahendus.

Tundub et kõik eelarvamused on saatanast?
Kõik? Kui naljakas.

Vahel ma ei tea üldse kui kaua kestavad inimesed.
Oleks hea, kui keegi mulle kunagi ütleks.
Unes näiteks
ja salaja
kindlasti mitte isikuliselt.

Vahel tundub et alustass ja kohvitass
on sümmeetrilisem teadja käes kui Gustav Klimt
jääda vait ja kuulda linde
nemad teavad rääkida.

Irratsionaalsed huvid.
Tung kõike seletada. Füüsika ja filosoofia. Metafüüsilised oletused. Ühendamised. Hegelid ja Kantid.  Kõik taandub abstraheerimisjanule. Kas see ongi see, mis mind tagasi hoiab? Kunstnik loobub üldistustest. Tema emotsionaalne pilk on vahedam, kui ükski ühendus. Mitte karta aega. Ei igatseda mööduvat jada. Lineaarse jada mahajäävad lõhnad ja taevavalgus korduvad ju perioodiliselt. Ometi ei suuda neist kuidagi loobuda. Need on kõik samad ning uued pildid sopistuvad tahes-tahtma uuesti ning ma kardan, et aeg lihtsalt voolab mu sõrmede vahelt nagu liiv. Kristalliseeruda. Olevik on minevik vahel kui arvutada õigesti. Sest mõned SÜDAMESSE sadenenud pildid on igavesed. Nad ei liigu ja käsivad olla. Põgeneda massidesse? Loomulik instinkt eitust jaatada ja teha sellest kollektiivne mälu. Hirmust rääkida nagu oleks see jõgi, kuhu südaööl kõnnid : kurjalt naeratav jõgi. Unes näha endaloodud kunsti, mida ärkvel ei suuda elu äratada.
Kui paljud tahavad luua ABSOLUUDI teooriat. Arvestades, et ABSOLUUT on enda tees ja antitees. Chaos ja Order. Printsiipe lisades ja ära võttes. Filosoofilised hälbed kõrvaldades. Öelge mulle mõni tees : Cogito ergo sum? või Quia ed absurdum? Mis on siin loogiline põhjendav jõud? Või olemustav jõud?
Vahel näib, et mul oleks vaja Nietzsche sugust egotsentrilist korrastajat. Kas siis hakkaksid sõnad elama?`Kas siis oleks meil aega  kivist tiibadega ikka lennata?
Kesteab.