Me paigutame ühesugustest kokkusobivate tükkidega eebenipuust torne teineteise järele üks haaval.
Tema silmad näevad kafkat, aga ainult nurga taga hingamas. Ta näeb hingamise värelust kaugel.
Mind rahustab teadmine, et omaenda blogisse ma ei pea laduma eebenipuutükke ükshaaval kindlas järjestuses. Mind rahustab võimalus, et maailma valem võib olla täiesti juhuslik ja kaootiline.
Aga alati liigne suurendamine vähendab asjade mõõtmeid ja liiga väiksed teadmised kasvavad meist välja.Kes võiks teada milline muretu laine on regresside rägastikus peidus?Kõikehaarav teadmatus ja pimedusest asjade haaramine.
Painavalt haprad tuulehood.
No comments:
Post a Comment