intergalaktililine segadus

laused on heeliksjalt läbi põimunud, nii et raske on kuskilt alustada. Veider, et piirjuhud esinevad nii sageli, ja üllatavalt fundamentaalsete üldistuste näol. Mälestuste konglomeraat kasvatab endale tiivad, et hõljuda paari meetri kõrgusel, ja, jeebus, ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mõni lõhn tuleb 2 aasta pärast tagasi, identne oma olemus, nagu ta on määratud.
ülisuggestiivsete mnemokiirte kanooniline ristsuhe jääb muutumatuks - ükskõik, kui segaselt nad ka järjestatult pole - kaunis üllatav avastus.

ma ei tea, mis mu peas toimub, olen piisavalt kaua olnud kirjutamiskarske, ja ideed koonduvad teravikuks nagu Pariisi klaasist püramiid

Aristotelese,Archimedese, Platoni, Kanti, Hegeli, kubistide - aina enam üldistav ja kokkusuruv vorm näitab agressiooni paramatamatust. vaid mõni üksik garciamarquezilik õhuhaldjas võib seda vägivaldsuse betooni õhku tõsta(või raskuse all kokku vajuda)


igasuguseid filosoofilisi mõtteid koondub pähe, ja ma mõtlen ikka, kuidas on veider, et Milan Kundera ei kirjutanud ülemäära pikki raamatuid, aga Fausti kompleksid võttis paremini kokku kui Goethe ise.


tõstada küsimused, kaotada vastused, unustada küsimused, ent igasugune vaimsus on ikkagi suurem kui ükskõik milline eksimus.


PS : Veider, aga vb tõene, et inimeste olemuslik nõtkus, käib käsikäes keelelise nõtkusega. Vahest sellepärast tunduvadki ''faabula'', ''nebula'' ja ''nõder'' meie käes kui menhirid, ent vabadel rahvastel kui vaha.


PSS : Vabad rahvad ei pea sõnade taltsutamiseks isegi nende tähendusi teadma. Milline õnn!