aastahakul

 pentsik möödanikus rapsimine

pidevas hilinemises

varemete kuldne valgus

igiliikumise vaikne müra

elu kui jõgiromaan

päikses heidan varje

voldin portselanliikmed

värskes kanged jäsemed

tee mind katki

 must pudeneb tükke pudeneb tükke pudeneb tükke

ruuporist kostab 

IM HERE ON MY OWN

ja jäätiseautosignaal

tagatoas tiirlevad seierid teisiti

 vajan kirjasõna nagu mahla nagu mahla nagu mahla

ning võõpan seinad helesinist värvi

õues tungleb metsik tuul kui meenutus

seintel kasvavad varjud harupidi kokku

sealt võlviga koridorist

sealt võlviga koridorist

võid minna minevikku kui langetad pea

 ma ei igatse aega enne katkiminekut vaid aega kus võisin aimata katkimineku olemust

lõunamaa lootose lopsakus

 armumist on nii pentsik kaugelt vaadata.

see on justkui aimata ilu ilma valguse pimestuseta

lihtne oleks öelda, et see tegevus omandab mingisuguse akadeemilise dispositsiooni, aga selles ütluses peituks teatud argpükslikkus - hirm millest kaugus vabastab

kaugelt vaadata on mugav ja üsna rahuldustpakkuv,

piisavalt rahuldustpakkuv, see on justkui sahtlisse unustatud sedel millegi ülimalt tähtsa kohta,

sahtli, mille põhi ulatub universumi lõppu

mingisuguse kentsaka vanusega kaasneva ilmutusteisse uskumise saatel tahaksin kutsuda seda parteriarmumiseks. parteripublik on muidugi nähtamatu eesriide taha jäetud, ent lisaks puudub märgilise vaatemängu illusioon

või võib-olla tasuks kahtlejale meenutada, et pimedas kõlavad kõik helid valjemini, salapärasemalt, ulatuslikumalt

ja mitte alati kuna ruum nende ja kuulaja vahelt on kustunud

vareme vahelt varju

videvikus osutuvad lõputa raamatud taudistele loitsulaadseks ohuks, kuna neis puudub kirjasõna ainuke lunastus

sattusin polaroidpiltidele

 lubadus kõndida tagurpidi edasi

mõistete üleliigsusest ahastus rõõmust

uue tee õhku tehtud värvid

kõikjal värvid värvid värvid

laenatud rõõm maailma võimatust võimalikkusest

tõele millimeetriga lähemale

 neis mõningal määral unustet arhiivides, kuhu ei tarvitsetud eriti minna nende teatava kauguse tõttu teati ära märkida inimkonda kui teatud tüüpi lakmuspaberit...

mis ilmutab end kõige väiksematel hetkedel kui, kellelgi ei meenu täiel määral rabeleda või vastupidi rakmeid kanda

selline arhailine ning mõneti võõrastav hoiak pidavat kestma vaid sekundid, parimal juhul minutid, ent omakorda hoidvat endas peidus endi teenrite minevikku ning tulevikku.