kuppel

 taevas on põhjamaapäädele pisut ligemal

 tahaks täiega muuseumisse.

tahvlilt puuduv isiklik ontoloogia

Ma arvan nooruses

Kujutas kirjandus mus võimalust

Ujedalt unistada võimatust

Ning üheaegselt leinata

Võimatu õhkõrna võimalikkust

säärases alalises valgusjanus 

hinge habras traagika 

on ennastõigustav 

justkui mõni prohvetlik nimbus

või muiste alles hoitud tähtis mõte

ent just samamoodi 

on paratamatult kooskõlaine

tema ajutine loomus

ajatute ehitiste ajatusest

üks käest lahti laskmine

mis toimus üldse enne õiget hetke

ja täiesti impersonaalselt ja täiesti post factum

ja tegelikult joonistudes üldse paljude väikeste piltide summana

naljakas, kuis üksiNduses on ühteaegu palju rohkem pluraalsust

ja lahtiütlemistest saab kaotuse asemel

miskit keeruliset kirjut

hiiglaslikult kõrge majakas

kus kivisid jagub lõputult

ja valguse päritolu kohta ei peeta viisakaks pärida.

nooremana kirjutatut lugedes märkan, et olen ajas hakkand palju abstraktsemalt kirjutama, 

vast on asi kadedus ning tahan mõnda vaid endile hoida.

või vahest on vormita mõtted justkui enam oma tegelikus kuues.

asjad mida taasõppida

hingata avatud südamega 

ja seeläbi laenata kilde väljaspool aega ja ruumi

unistada loojangusse sõitvast rongis

kus külmast õuest tulles on tundamtuseni soe

ja mängib lahke muusika

mitte mõelda liiga hoolsalt ning seeläbi mõelda palju rohkem

teha end poorseks

mööduva mõttetutele võrratustele

lubada võrseid ja pungi ja hirmutavat ihalust

elektrit luuüdis

ja unelmaid võimatult reaalsest lõhnast

absoluutset kohalolu

ja 

teadmist tuhandest tagavarataevast

ja lõputute lugude laekast

 mõnikord mõtlen kas auahnuse kaevul januseks jäänud ei loovuta koos lootusega ka loomingu lõõmavat väge.

teisalt võib seostada loometulvatuse üldisema hingelise vabanemisega.

need on suured sõnad, mis on mõeldud maskeerima tujutuse värvitut nõutust

ja tõtt-õelda võimalikku kõrkust.

Kafka antitees

 kujutan lõputa sirutust atlasel

Iga ajatsooni üheaegset ühildumist

Kokkuleppeta kokku kogunemist

Vahelduste vabadusse ning

Ilmaruumi ilmatuste imetlusse

Reisiblogi 2 RAMi Kuristik/Budapest

Istun järjekordses (maitea-enam-mitmendas) rongis teel Moraavia koobastesse (sellest järgmistes postitustes) ning leidsin et on aeg jälle eelmiste päevade tegevustele valgust heita

Ungari reisi  teine päev algas sõiduga Dömösi külla, kust tuli ette võtta jalgsimatk mööda iidset jõe kallast/kanjoni Rami kuristiku suunas. Internetis oli seda retke kirjeldatud kui Ungari kõige seikluslikumat matka, mis muidugi kohe siinkirjutajas teatavat elevust tekitas. Pean tunnistama, et mu ootused olid vb veits kõrgemad kui reaalsus, ent olen siiski väga rahul oma otsusega seda piirkonda külastada, kuigi minu jaoks oli lõppmulje rohkem siuke puhanud/meditatiivne kui elevil/adrenaliinne.

Räägin siis lõpuks matkast täpsemalt ka. Alustades Dömösi külast läks kruusatee väga väga vaikselt ülesmäge heleroheliselt helendava metsa poole, mis kandis endas teatavat hõõguvat salapära. Alguses muretsesin veits karude pärast (jajaa väga naljakas ma tean, aga slovakkias nt on hiljuti mitu rünnakut olnud ja ütleme nii et mu ajalugu metsloomadega on mind natuke ettevaatlikumaks teinud), mispärast ma oma telost arcade firet blästisin. Mõne aja pärast ikkagi otsustasin et mkm mets on nii mõnusalt vaikne ja nii karud kui ka mina ilmselt oleme vaikses metsas palju õndsamas meeleolus. Seega tatsasin vaikuses edasi. Ees ootasid mind mitmed ungarikeelsed sildid suurte hüüumärkidega. Kuna ma ka alguses tükk aega ühtki inimest ei näinud kartsin et äkki mingist maast edasi on rada suletud - põhjus selles, et varasemalt oli rada olnud mõnikord suletud maalihke ja/või kivivaringute tõttu. Seega küsisin igalt hingelt keda lõpuks teel kohtasin raja kohta, ning pärast mitut järjestikust nonhabla ingles sain lõpuks ühelt reipalt ratturilt vastuse et "all open, very difficult but nice view". Sammusin siis uue enesekindluse toel edasi, kuni rada hakkas järjest jõgisemaks ja kivisemaks minema. Kivilt kivile hüppamine ja jalgade vette kastmine muutus siis iga sammuga järjest normaalsemaks ning sain tänada vaid taevaid (ja oma igavesi veekindlaid kosse) et mu jalad kuivaks jäid. Vahest nood märjad kivid ja puuhalud millele pidi hüppama, et mitte vette astuda olidki see seikluslik osa niiöelda. Kokkuvõttes oli see ikkagi päris vahva, siuke mänguline hüplemine, jättes igasugu muud mured hetkekski seljataha. Lendlemine ühest ajutisest lahendusest teisele, ilma lõppmängule tähelepanu pööramata.

Üks hetk jõudsin hiiglasliku rohekas - kivase diagonaalse seinani, kus oli mingit suuremat sorti kokkuvarisemine toimunud. Mu kõigele avatud meel - suurim needus - muidugi mõtles et ok veits kahtlane, aga dvj lessgo. Laskmata end kõrvalolevast SOS punkt sildist häirida hakkasingi sealt üles rassima. Ees ootas korralik käte ja jalgadega ronimine, osaliselt lahtised kivid ja vedelad mättad. Mingi hetk, kuskil üsna kõrgel juba mõtlesin tagasi oma Omaani sekeldustele ja võimalusele et ronin sinna täitsa üles ja seal pole midagi ja pean uuesti alla saama kuidagi mööda seda vedelat lörri. Lisaks kuulsin mingit väikest kivivaringut eemal. Mkm mai astu 2 x sama reha otsa, mõtlesin, ja pöörasin otsa ringi et sellelt fearfactori rajalt maha tulla. Tuli välja, et see oli üks mitmest õigest otsusest mille osaks mul oli õnn järgnevate päevade jooksul saada.

Nimelt oli tolle mureneva mäeseina taga õige rada peidus, mida ma alguses ei olnud märganud kuna rada oli lihtsalt nii kitsas: kahe rohuse kiviseina vahelt oli suutnud pisike ojarada end mingit moodi läbi pressida nagu visa ussike. Sealt edasi hakkas rada n.ö natuke lõbusamaks minema - mängu tulid redelid ja käsipuud mida mööda tuli üles ronida v millest tuli kinni hoida vältimaks kanjoniseinalt v selle kõrvalt jõkke potsatamist. Siiski oli rada üsna lihtne- nägin vanematega mitut algkooli ealist last, kes vapralt pelguse seljatasid ja raja samuti võidukalt läbisid. 

Matka lõpppunkt oligi jõesängi "katusel", kust sai möõda sirget tagasi dömösi külla matkata. Külla jõudes oli mu kõht rohkem kokku tõmbunud kui tolmuimeja sisemus, ning seega astusin suurima heameelega esimesse ettejuhtuvasse poodi sisse. Esmane mõte oli loomulikult krabada üks isane pastrami sänku, ent saatus mulle säärast hõbevasikat kahjuks ei ulatanud, niiet ostsin kõike muud mida ma leidsin, hetkekski unustamata et mu kõht oli tühjem kui avakosmos.. mida see tähendab?

Tähendab seda, et mu lõunasöök koosnes kahest pakist salaamist, kitkattist, 4 actimelist ja 2 pudelist veest, millest üks otsustas seljakotile kah rüübet pakkuda. Ehk siis - olin õnnelik ja valmis järgmisteks sammudeks. Sellega seoses, olin otsustanud matkata dömösist visegradi kahel põhjusel. 

1. Mulle meeldib avastada ja jalutada (no shit) ja ma tahtsin Doonau kurvi näha.

2. Sisetunne ütles et see on hea mõte. 

Sisetundel oli õigus, nagu ikka. Alguses möödus tee tagasihoidlikkest küladest ja taludest, mis pakkusid vähemalt mingigi sissevaade ungari väikeasulate elukorraldusesse, hiljem aga õnnestus tuunida retk nii et suurem osa kõnnakust möödus otseselt Doonau ääres. Olles juba varem tundnud sidet ja tõmmet selle jõega tugevnes see tunne mus veelgi. Mõtlesin kuidas Doonau on kui iidne saatusesaadik kes läkitab minevikku saladusi, unistusi, hirme, vägitegusid ja vigu tulevikku, kust neist kasvavad uued unistused uued elulood, nii idanemisest igavikuni. See mõte pakkus mulle lohutust, ja ehkki õhkutõstmata pani mind kergemana tundma. Lüürikud ütleks selle kohta bittersweet symphony i guess?

Lisaks, et kahe jalaga maale tagasi tulla - täiega ilusaid kaadreid pakkus see elegantne vetevaim ka.

 Kui jõudsin visegradi oli kell juba üsna palju ja olin lubanud varasemalt sakuga (pubcrawlil kohatud soomlane) budapestis kokku saada niiet et ega mul kindluselinnas liiga palju aega polnudki mõtteid mõlgutada. Istusin veits aega pingil jõe ääres, nautisin algavat päikseloojangut, kõndisin üksikutel tänavatel, mis kuidagi meenutasid Haapsalut ja...

Sain aru et Budapesti rongiga sõitmiseks pean saama teise poole jõge, aga ühtegi silda ei olnud..

No problem, mai paanitsenud - appi tuleb praam. Ainult et putkas polnud müüjat :)

Kõndisin veits ringi ja leidsin maja tagant suitsetavad tädi, küsisin, et äkki tema võiks olla piletimüüja. Oligi!

Soetanud pileti, küsisin et millise paadi peale (ofc nad kutsusid seda ferryks...) minek on siis. Tädi näitas näpuga siukse pool silja line'i möödus olendi peale. Wtfff? mõtlesin-miks säärast on vaja et üle (tõtt-öelda küll päris laia) jõe saada? Läksin siis sinna pääle et küsida, tuli välja et oligi vale sõiduk, ent õiged inimesed, kuna nad mind kohe õige paat+hiiglasuur avatud metallalus peale juhatasid.

Edasi läks juba libedalt - kuna paadi külge pandud alus oli suht suure kondiga oli sõit väga aeglane ja mõtlik, mis minu jaoks tähendas 1.5 eurist Doonau kruiisi lisaks võimalusele rongi peale jõuda. Rongijaama tädi suitsetamist vajalikuks ei pidanud ja nii jõudsingi õigeks ajaks Budapesti. 

Päälinnas sain Sakuga kokku ja läksime taaskord szimpala kerti pärast seda kui olime küllastunud ühte käsitööõlle pubi, kus 80 prossa toodetest olid Põhjala ja mikkeller:p Saku ütles et joob Soomes ka Põhjalat (ei see polnud freudian slip, vaid päriselt...)

Hiljem liitusid taas eelmisel õhtul järtsis kohatud portugali kutid, kes olid hostelist kaasa värvanud Rootsi kuti ja Rumeenia neiu, kellega nad just kohtunud olid - these guys..., tundus nagu nad saaks sõbraks iga inimesega kes neile tee peal ette juhtub. Igatahes oli õhtu tore, saime veel juttu rääkida ja chillida vaiksemas nurgakeses niipalju kui sääraseid varemebaarides üldse on ning veeretasime õhtu pimedusse. 

Kuna ma nüüd kohe lähen mingisse maa-alusesse luukere majja siis järgmistest päevadest juba järgmistel päevadel.

Kohtume tulevikus...

.

Reisiblogi 1 -Riia/Budapest

 järsku justkui unelmsi, tekkis soov teisipäevikut pidada. ma ei ole midagi säärast iialgi varem teinud, kui välja arvata üks ebaõnnestunud katse ruhnu-riia-malaga-marrakeshi-sahara-toubkal-granada-sofia-plovdiv-istanbul-batumi-tblisi-jerevan-tblisi ringreisil ja liiati ei kavatse ma järgida säärast melanhoolsusse kastetud metafüüsilise poeesia stiili, mis mulle kahetsusväärselt eriomaseks on saanud, ja pannud mind kahtlema kas peaksin samuti nüüdsest end vaid käsi põsakil kutsikasilmadega halvas valguses jäädvustada laskma. 

Igavad epiloogid ja epiteedid hooletult kõrvale jättes, mainin kohe ära et tegu on reisi 2. päevaga. Üleeile sõitsin bussiga Riiga kus ööbisin kellegi fotograaf rudolfi stuudios. Olgugi et ruum oli ebamaiselt hapras tasakaalus stiilse ja kitšilikkuse vahel, oli kõige märkimisväärsem aspekt hoopis too, et õite kitsas kubrickulik koridor viis ilma akendeta koopasse. Ok, ma võtsin selle nkn tolle pärast et mu iga ei võimalda enam lennujaamas öö veetmisi, ent siiski. Puhur oli vähemalt fancy, igasugu timer vidinate ja muude poppide ja noortepäraste imedega, ja võimaldas end somewhat hubasemalt tunda (olen ju elav radiaator).

Riias öösel jalutada oli tore. Sattusin mingisse parki, kust varasemas elus olen üldiselt ainult läbi tormanud ning pole andnud endale mahti selle mõõtmeid ja sisu lähemalt uurida. Leidsin ühe tõepoolest pika kanali, mis oli väga nunnu, purskkaevud ja (teatava) rahu. Hindan väga absoluutses vaikuses kõndimist, eriti nüüd Itaalias elades, kus helipultidel on ainult+ nupud.

Järgmisel hommikul (ehk siis eile) lendasin Budapesti. Pardaleminekul juhtus midagi enneolematut (vähemalt minu jaoks). Nimelt ei olnud lennujaama töötajad kursis lennundusreeglitega ja pidid pardalemineku poole peal katkestama, kuna üks stjuardess oli puudu. Nii siis seisimegi maa ja taeva vahel lennuki tunnelis nõutult kuskil tund aega, aimamata oma saatuse tobedust, (spekuleeriti muidugi ekstreemsemate võimaluste üle). Pärast teavitas piloot kahetsevalt et siukest asja et pooled sellid on lennukis ja pooled kuskil palavas, kitsas purgatooriumis, mis ryanairi piazzadelegi silmad ette teeks, ei tohiks küll juhtuda. Oh well, jõudsime kohale samamoodi täpselt lõpuks.

Budapestis käisin kõigepealt söömas mingis Mehhiko/Texase kohas, see oli väga chill.(Lihtsalt lahe nagu, mitte spicy) ja siis läksin jalutuskäigule. Doonau kallas oli hoopis teistmoodi kui mäletasin, kohati meenutas buda, pesti kaldalt vaadatuna Istanbuli bosphoruse ääres. Ma ei teagi, miks, nad tglt pole üldse eriti sarnased. See tundmus ehk? Erinevalt varasematest korrast Budapestis märkasin seekord ka tunduvalt rohkem arhitektuurilisi iseärasusi. Samal majal vahetas barokk end mängleva kergusega rokokoo või gooti stiili vastu välja. Varasema ottomani ja austria ungari impeeriumite kantsina leidus muidugi ka omajagu ottomani ja neoklassitsistlikke pärleid. Too avastus lisas tõesti mu jaoks linnale uue dimensiooni, mis mul varem oli täiesti märkamatuks jäänud ja pakkus üsna suurt rahuolu. Varem oli tõmmanud mingisuguse mõttelise võrdusmärgi Viini ja Budapesti vahele, ent too avastus andis mõlemale linnale oma enda unikaalse hinge (2,1s või midagi).Tundsin et olen ehk õiges kohas, või kui mitte täiesti õiges siis vähemalt ka mitte vales kohas.

Pärast viivukestvat vaagimist otsustasin uuesti Margareti saarele minna. See oli suurepärane otsus, sest suvine Margaret oli hoopis erinev kevadisest. Väljad värvusid õigetest õitest kollakaks, roosaks, punaseks, oranžiks. Põldude taustal hüppasid ja väänlesid ja visklesid hiiglasliku purskkaevu kõikjaleulatuvad hoovad justkui poseidoni rõõmsad kombitsad, taustaks mängimas kord Ed Sheeran, kord Strauss, kord mingid noorte popid laulud, mida prolly kõik peale minu teavad.

Õhtul võlusin endast välja veelgi veidrama otsuse. Nimelt läksin pubirallile. Ma pole seda kunagi varem nii välismaal teinud, ja poleks arvanud et üldse kunagi teen ka, aga tundsin end reisil üksinda ja mõtlesin et ehk too on hea viis spetsialiseeruda.

Boy was i wrong..

See oli hoopis parim viis sotsialiseeruda. Olgugi et esimesed 20 min tegeleti väga kaheldava väärtusega tegevustega, (mingid tüübid reaalselt haukusid nagu ted lasso, pannes mind kahtlema selles kas ma tõesti kunagi eyerolli hülgan) siis u pooltunni möödudes leidsin läbusangarite seast ka vaiksed esmakordsed soolotrippijad ka üles. Nende sekka oli sattunud nii soomlane, ameeriklane, norrakas, mina ofc, itaallane jne. Lõpuks oma uue crewga otsustasimegi siis pubcrawli ditchida ja hoopis omavahel szimpala kerti minna sishat tegema. Seal kohtusime veel ühe inglase, austraallase (kelle veits kõvatav kõnepruuk oli suht endearingly amusing - ta oli heasüdamlik tüüp) ja kaht väga siirast portugali kutti. Tundus nagu tol ööl lihtsalt iga nurga pealt tekiks sõpru juurde. See oli vahva. Ameerika kuti initsiatiivil lõime whatsapi gruppi ja ehk osadega neist kohtume täna õhtul jälle.

Prg aga sõidan rongiga mööda Doonau kaldaid Ram kuristiku suunas. Seal tõotab mind oodata üks epiccc matk. Sellest hiljemalt pärast (prolly kirjutan jälle mingis rongis kui igav hakkab, ilusate vaadete arvelt).

Kuulmiseni.

 kella 7 ja 10 vahel oli lõpmatu vahemaa