mis toimus üldse enne õiget hetke
ja täiesti impersonaalselt ja täiesti post factum
ja tegelikult joonistudes üldse paljude väikeste piltide summana
naljakas, kuis üksiNduses on ühteaegu palju rohkem pluraalsust
ja lahtiütlemistest saab kaotuse asemel
miskit keeruliset kirjut
hiiglaslikult kõrge majakas
kus kivisid jagub lõputult
ja valguse päritolu kohta ei peeta viisakaks pärida.
nooremana kirjutatut lugedes märkan, et olen ajas hakkand palju abstraktsemalt kirjutama,
vast on asi kadedus ning tahan mõnda vaid endile hoida.
või vahest on vormita mõtted justkui enam oma tegelikus kuues.
No comments:
Post a Comment