kell kolm öösel poolsurnud

Lemmiktrans võtab ilmet.
Radiohead..

Need tunnetussillad masside vahel on kohutavalt huvitavad. Eriti seal, kus nad lahknevad mõttesildadeks ja kognitiivrefleks sildadeks.

Mu terminoloogia kõlab äärmiselt tobedalt.

Aga ikkagi, veider, kuidas alateadlik käitumine ühendab masse. Ja kuidas massist välja jäetu võtab uue alateadliku käitumise omaks. Sedasorti käitumine hõlmab aga enda alla ka hoiakuid, emotsioone, arvamusi.
 Ja siis need gruppipääsemise süsteemid. Ja justkui kunstlikult loodud sotsiaalne olelusvõitlus. Ilma mingi eesmärgita, vaid eneseupitamiseks. Tagajärjeks - vastikus, õõv.

Huvitav milliseid piire kompab kunste. Muidugi ei kujuta ta ei sümbolistlikult, allegooriliselt ega ka naturalistlikult kõike meid ümbritsevat. Loomulikult pole tal alati mõtestatud moraalset tähendust. Ent on midagi muud, taju vabastamine. Suurima kunsti eesmärgiks võib näiteks(ma ei taha teha tõeks asju, milleni ma ei küündi) tungida tajusse ja puuduta teatavaid pimedaid kohti : kirg, hirm, teadmatus.
Tuletub absurditemaatika. Kas kunst peab puudutama absurdi indigrenti - hoomamatust või absurdi kui koosmõju ennast? Muidugi on kogu absurdimääratlus veidi kunstlik.

Idee nr 1.
Maailmas on kaks maailma, maailm ja maailmatus.

Lugesin Haruki Murakamit ükspäev ja avastasin temas teatavaid sarnasusi Kafkaga. Mõlemad asetavad oma tegelase olukorda, kus olukorra tekkimist ei selgitata. Mõlema kirjaniku puhul ilmneb ka tegelaste suutmatus on saatust väänata. Nii Kafka kui ka Murakami loomingus esineb teoseid, kus tegelaste sammud ja otsused ei mõjuta nendeni jõudvat saatust. See saatus asetseb kui väljaspool neid. Isegi ''Lossis'', kus  K. ise oma saatusele järele läheb, on saatus siiski tema tegudest iseseisev ja sõltumatu. See, kas K. pääseb lossi või ei, on ta tema eest juba varem ära otsustatud. Kuid Murakami loomingus esineb ka erandeid, leidub teoseid, kus tegelasel lausub niiöelda nimetu, suunatu saatus, millel on aga ainult potentsiaalsed suunad, mitte lõpmatu arv.
Kafka puhul tundub aga hoopis vahel, et temale on lõpp protsessi jätku sümbol. Ainult, et pärast lõppu on protsessi jätk null.Aga olemas, see on väga tähtis, olemas.
Kafka asetab kui looja algtingimused paika ja seejärel aina kirjeldab. Kõige võluvam omadus Kafka juures on aga tema oskus venitada keskne element, teose tuum oma teosest niimoodi välja, et see teised puutumatuks/muutumatuks jätab.Sealt siis sünnibki sürrealism.

Salvador Dalil on täna sünnipäev. Oli ja on.
Ehk siseneb seegi temasse küünarnukki pidi. Siseneb ja sisenes.

Täna on kohutavalt hea ilm praegu.
Mina olen vist modernist.

''Hälin ja raev''

Vapustav raamat.
Pinge
Teadvuse voool
kirjeldamatu emotsioon

Inimene viib oma nurjumiste sümboli igavikku kaasa.
Seda suuremad tiivad saad ütles isa aga kes meist oskab harfi mängida

ja

see on meeleheide ajas ja pole aega ilma selleta

ema ei saanud aru et isa tahtis meile vaid seda õpetada et kõik inimesed on lihtsalt saepuru täis topitud nukud ja et see inimestesse topitud saepuru on kokku kraabitud prahihunnikust kuhu kõik varasemad nukud on minema visatud aga nende lõhikistest külgedest väljapudenev saepuru ei sure minu arust iialgi

Ma nägin neid. Siis ma nägin Caddyt. Tal olid lilled juustes ja peas pikk loor nagu valge tuul. Caddy.Caddy.

William Faulkner ''Hälin ja raev''

Kirjeldamatult palju pilte. 

Kaks väga hea leidu.

Faulkneri ''Hälin ja raev''
Vilde ''Pisuhänd''

Tekkis soov kirjutada ise teadvuse vooluga strutktureeritud jutustust. Kursiivis mälestuste kohad on valmis, ent enamat... ma ei tea..
Tahtsin täna kirjutada raamatu hullust, kes arvab, et ta elab iseenda tulevikus ja peab minevikku oma luuludeks, aga tegelikult elab minevikus ja luulud käivad hoopis tulevikku kohta.
Lisaks mõtiskleva jutustuse elamu auradest.
Noh on ju mingi vaimne õhk, mis viib mõtted inimese juurde, kui ta elamust möödud.
Kui on tähtis inimene, elamuvaim.

Ma tahaks olla näitekirjanik ja siis kogu aeg tuigerdada koos teravmeelsete ja avalate, suurte säravate silmadega näitlejate keskel, kellel on kõlav ja selge hääl. Kõnniksin seal silm vidukil ja sall lohakalt kaelas ning annaks neile segaseid vihjeid, mida nad kädistades valjuhäälselt arutaksid.

Lisaks tahaks hispaanias tolmusel kiiktoolil raadiot kuulata, mis on arusaadamatu ning samal ajal istuks mu kõrval G.G.Marquezi suguvõsa, kus õde sööb mulda ja vanaemad räägivad legende. Just nagu Macondos.

Järjest enam asub kõik tiirlema kirjanduse ümber. Kuhu jääb teadus? See nimetu püüd tulevikku poole.
Progress. Ja entroopia teine seadus - dekadents, entroopia. Teadus on iseendaga vastuolus ja see on absurdiuniversumi puhul isegi päris armas.
Oma pesa tahaks ka keset metsa.

Ja südant mis taluks turvalist, rutiinset elu.

Kustu, küünal, kustu!
Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja
kes laval tunni veiderdab ja veikleb
ja siis kohmetudes kaob, just nagu jutt
mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu,
ei mingit tähendust.

Shakespeare ''Macbeth''

ning

Ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ride
suuri rästikuid ridu

Jüri Üdi ''Tiibadega raamat''

Ma tahan, et inimestel poleks vaja mõelda, mis on neutriino ja miks kvark on hardonis.
Ja kirjutada :

Olen olend avangardi maalil
sürrealistlik robotmees
aje teol 
mu peitenahk mind koorib
ning samas uute kihti peale loob