Lemmiktrans võtab ilmet.
Radiohead..
Need tunnetussillad masside vahel on kohutavalt huvitavad. Eriti seal, kus nad lahknevad mõttesildadeks ja kognitiivrefleks sildadeks.
Mu terminoloogia kõlab äärmiselt tobedalt.
Aga ikkagi, veider, kuidas alateadlik käitumine ühendab masse. Ja kuidas massist välja jäetu võtab uue alateadliku käitumise omaks. Sedasorti käitumine hõlmab aga enda alla ka hoiakuid, emotsioone, arvamusi.
Ja siis need gruppipääsemise süsteemid. Ja justkui kunstlikult loodud sotsiaalne olelusvõitlus. Ilma mingi eesmärgita, vaid eneseupitamiseks. Tagajärjeks - vastikus, õõv.
Huvitav milliseid piire kompab kunste. Muidugi ei kujuta ta ei sümbolistlikult, allegooriliselt ega ka naturalistlikult kõike meid ümbritsevat. Loomulikult pole tal alati mõtestatud moraalset tähendust. Ent on midagi muud, taju vabastamine. Suurima kunsti eesmärgiks võib näiteks(ma ei taha teha tõeks asju, milleni ma ei küündi) tungida tajusse ja puuduta teatavaid pimedaid kohti : kirg, hirm, teadmatus.
Tuletub absurditemaatika. Kas kunst peab puudutama absurdi indigrenti - hoomamatust või absurdi kui koosmõju ennast? Muidugi on kogu absurdimääratlus veidi kunstlik.
Idee nr 1.
Maailmas on kaks maailma, maailm ja maailmatus.
Lugesin Haruki Murakamit ükspäev ja avastasin temas teatavaid sarnasusi Kafkaga. Mõlemad asetavad oma tegelase olukorda, kus olukorra tekkimist ei selgitata. Mõlema kirjaniku puhul ilmneb ka tegelaste suutmatus on saatust väänata. Nii Kafka kui ka Murakami loomingus esineb teoseid, kus tegelaste sammud ja otsused ei mõjuta nendeni jõudvat saatust. See saatus asetseb kui väljaspool neid. Isegi ''Lossis'', kus K. ise oma saatusele järele läheb, on saatus siiski tema tegudest iseseisev ja sõltumatu. See, kas K. pääseb lossi või ei, on ta tema eest juba varem ära otsustatud. Kuid Murakami loomingus esineb ka erandeid, leidub teoseid, kus tegelasel lausub niiöelda nimetu, suunatu saatus, millel on aga ainult potentsiaalsed suunad, mitte lõpmatu arv.
Kafka puhul tundub aga hoopis vahel, et temale on lõpp protsessi jätku sümbol. Ainult, et pärast lõppu on protsessi jätk null.Aga olemas, see on väga tähtis, olemas.
Kafka asetab kui looja algtingimused paika ja seejärel aina kirjeldab. Kõige võluvam omadus Kafka juures on aga tema oskus venitada keskne element, teose tuum oma teosest niimoodi välja, et see teised puutumatuks/muutumatuks jätab.Sealt siis sünnibki sürrealism.
No comments:
Post a Comment