tähenduse raskete kristallide vahelt
aeg-ajalt peegeldub maailma
arglikku valgust

''specialists without spirit, sensualists without heart; this nullity imagines that it has attained a level of civilization never before achieved''

Max Weber

jargutamine

Mulle meenus üks vahepeal prevalveerivaid hirme mingit ismi, post indie punk revivalit võimuudseesugust vestluses valesti nimetada, ja ma ütlesin iseendale

see on full on retakas

ma ei mõista seda inimkonnaga kaasaskäivat nimetamise palavikku mis taudina meie teadvuses pendeldab

las asjad olla ise omaette ja nimedeta

las nad käivad nagu nimetud fenomenid vaimudena meie ajukelmi silumas, rabamas, vapustamas ja õide kastmas

maailm on loomulik, juhuslik ja struktuurideta

või nagu Saul Bellow ütleski : 

''Süsteem nõuab keskpärasust, mitte suurust''

kassitoomemäel ja me istusime kassitoomemäel ja me istusime külmavärina projektsioonil

sain hiljuti aru (jälle) et tõeline saatus on kaootiline ja juhuslik või maakeeli öeldult
ogaralt lambine
Ottorino Respighi punast värvi laamendav kontsert tõi mu selleni
ning kuidas tõeline kunst

on kolinal tantsides.

hunnitu ülestunnistus

inimesed on ilusad ja head
vahepeal

Gauguin kasutab punast värvi imeliselt hästi.

ma nägin unes deemonit, kes seadis üles ainult võrgustikku, niiet päriselt kurja tegid ainult inimesed ise.
nii tüüpiline.

ma langesin tagasivaatepeegli vedelasse kaugusesse
madalat und malbelt silitades
mul olid sinised püksid
ja hästi naerune suu

PARIIS KUBISEB KUBISTIDEST

a.1910

ma vaatasin teda hämaras seismas käed laiali pööramas igassse nelja ilmakaarde ning mõtlesin
kuidas kosmogooniate kombel meil on jäetud emanatsioonid igasse päeva eraldi elamiseks

siukseid hetki tahaks igaveseks hoida

kas spliin on mõõdetav?

sürdoksümoroon
ööd ei maga

ilmselt on üleütlemine sama tautoloogne kui mandariinikiirenädal

ilmselt on ülemõtlemine sama automaatne kui mandariinikiireädal.

mõte, et keegi taob taamal saatuse timpaneid
olin unes loengus nimega lineaaralgebra ja vene keel

kell 19.30 kuni 20.00 on lõpmatu vahemaa

ma kujutan nõtket arkaadia bandet 

kekslemas mööd kanjonjeid 

siis kui tuul pühib kaabud kuristikku ning 

nemad naeravad ja kõnnivad köitel ööst öösse
vahepeal kuud jõllitades ja seistes
lagendikul meelde jättes üüratu üürikest
sisekaemusmaastikku
silgates ühest hahasse ja kahast ühesse
magades madude kõrval puutumata 

ning otse päiksetõusu poole
vahetades välklambipilke
viirastuspuudutust ja sihitut kiirust
nagu noored dingod
näljased ja vaprad korraga

kas oleme tuttavad ilmutus unes kollaste sirgete joontega

ekstraterrestriaalne maavärin hirmus ja tubli

ühekorraga

maapeale toov kangestus

kangastus

halvatus

negatiivse märgiga liikumine pärituult ja vastupäevatahtmist

universaalselt oskame maailma endast välja kirjutada

aga maailma endasse?

uneraksu minnes saadakse teada.

täna lõunal sooja ilmaga pusa väel õue minnes tundsin ennast jälle hästihästi noorena
see oli pentsik ja hästi tore