polünoomsusse lahenevad hinged hõljuvad su magamistoas
igal sügiskuu õhtul
äramääratud ajal
üheaegselt

ma oled nyyyd kirjaoskaja

ütlen 7771. korda

ja valetan.

kõik on tagasipuutuv
kabed ja keksud
lõpmatult valged seinad
unustussekeskendumismäng

ma dikteerin loengusaalides rohkem noote kui teie jõuate üles kirjutada
härra kollase mütsiga nõidus.

parem on pakkida oma kohvrid
ja minna kuskile puhkama
kuskile kaskede vahele
pisut viludasse
sekulaarsesse astronoomiasse

kasutada universumi periskoopi
umbes nagu das ding an sich minus endas
umbes nagu
küllastunud valgusõhtud siin ja seal
illumineeritult eemaldumas

metamorfoosid kolhoosid
nüüd on mu paberid täiesti duaalsed
ja elavad kaksikelu

Jõud ja mittejõud ja mittemidagi ja kõik ja seinad ja resonantsed inimesed hallid liikmed ja paraadsed mälestused unenäod tagasikutsumised maalid kontaktid võtke oma maakerasüdamed ja laske neil pöörelda nagu mootoril hingerootoril rüütelikul aususel väiksuse kummardajatel ning vääratel tsaaridel.....


tuisud pesevad inimesi puhtaks aga neid kes teavad end külma alla sättida loobunult metsikusekapiteelidest välja-----
seismograafides oma puuduse laineid nagu ´ükskõiksed doktorid.........


ütlemine.
palun väga.....

dünamo

aeg möödub ja inimesed korjatakse emotsioonidest paljakas nagu sügiskased
nii nukker on vaadata neid loomi
nagu ütlesin kunagi
''iiveldusvee klaasis''
ükski keel ei ole igavene, tho

A. Ginsberg, sa üllatasid mind tõsiselt-väga-väga

''I saw the best minds of my generation destroyed by madness, starving hysterical naked,

dragging themselves through the negro streets at dawn looking for an angry fix,

angelheaded hipsters burning for the ancient heavenly connection to the starry dynamo in the machinery of night,

who poverty and tatters and hollow-eyed and high sat up smoking in the supernatural darkness of cold-water flats floating across the tops of cities contemplating jazz,

who bared their brains to Heaven under the El and saw Mohammedan angels staggering on tenement roofs illuminated,

who passed through universities with radiant cool eyes hallucinating Arkansas and Blake-light tragedy among the scholars of war,''

A Ginsberg ''Howl''

põnev mõte : kunst on meedium inimestele ebaloomulikele kvaliteetidele. ta annab võimalus iseendas olla ebainimlik, ebaloomulik - see on midagi, mis tavamaailmas, ratsionalistlikes loodusseadustes ei kehti.

(kuigi jah on natuke sissekirjutatud ka kvantfüüsikasse, mis käib igasugusele inimloogikale vastu,aga siinkohal pidasin silmas pigem kunst vs inimese üldisem mõttemaailm ; isegi teadlased ei mõtle määramatuse relatsioonide raamistikus, ega ka relatiivsusteoorias).

mesilastrompet

hea mõelda, et see on mu sodisahtel, on nagu blogi, aga samas ei ole ka.
üsna mitteeksisteeriv koht.
hilisöö ja veider kuidas ruum saab niimoodi irduda
kitsas ruum ma mõtlen et
justkui isoleerid end kõigest muust nagu shi huangdi, kes irdus fenomenoloogiliselt mitmel tasandil
või moel tasand on tobe sõna siia

pentsik kuidas me ei saa aru teistest inimestest
üldse.
https://www.youtube.com/watch?v=oJM16Q_edQw hea pala..

naljakas, kuidas tegelikult on lihtsam olla eitaja
äraspidine kui tsiteerida Huysmansi..
(nihilist on lihtsalt ebaõnnestunud sõna - pidin isegi järgi kontrollima mitme h-ga hehe)
lihtsam on olla tagurlik lõhkuja... see on kerge, isegi kosutav mingis vales mõttes
ma ei mõtlegi vastanda tegelikult nii drastiliselt, ma ei võrdle seda loomisega
(sest loomine on keeruline)
aga võrdlen mingi vahepealseolemisega
hõljumisega.
tegelikultmittemillegagi
ma olen alati kartnud selliseid painavaid vastanduvusi
raskeid oksüümorone(Kundera ''olemise talumatu kergus'', Parmenidese metamorfoosid)
Kafka oli selle meister vist üldse
aga vastuoludmispoleüldsevastuolud
vaatamata kõigele targutamisele siin
me ju kõik teame tegelt et vahel on kannutusetus kannatus jaaniiedasi

*ladinakeelsed koorilaulud kõrvaltoast*
niimoodi mõõdetult ja peenelt, meeldiülendavalt koherentselt.

''Müür ja Raamatud''

Jorge Luis Borges ''Valik esseid''

Ülalmainitud esseid lugedes tabasin end mitmetelt mõtetelt. Proovin neid siis sedapuhku mõnevõrra kaootiliselt edasi anda.

                                                                              1.

Hiina keisri Shi Huangdi otsus põletada kõik enne teda kirjutatud raamatud ja samal ajal ehitada maailma ajaloo suurim kaitserajatis on samal ajal nii anagonistlik kui ka sünergiline fenomen. Ühtin Borgesi arusaamaga, et kirjanduse põletamine on eelneva ajaloo hävitamine iseendas. Edasi aga läheb keerulisemaks. Ühest küljest suleb ajaloo hävitaja end kitsasse sfääri; ta ehitab enda ümber semantilise müüri. Borges oletab oma essees ''Müür ja Raamatud'' järgnevat : ''Võibolla uskusid keiser ja ta maagid, et surematus on olemise seesmine omadus ja et surmakõdu ei saa tungida suletud sfääri.'' Lisaks parafraseerib Borges oma väite toetamiseks Spinozat :''Kõik asjad püüavad püsida oma olemises.'' Siinkohal võib välja lugeda, radikaalselt lähenedes, isegi tagasiminekut stoikudeni või Zenoni apooriani. Staatilisuse kultuses peitub muidugi mingit viisi pääsemine, siinkohal isegi kahepoolne : esiti pääsemine mineviku eest ning müüri ehitades ka tuleviku eest. Leian, et sellisesse pääsemisse on juba paratamatult kätkenud häving. Hetke sulgunud inimesed sinna surevadki. Nad leiavad aeglaselt ajaliselt määramatu lõpu. Nende olevik pole enam olevik, ent kuivõrd on nad enda jaoks kaotanud tuleviku ja mineviku; on nad hüljanud aja ja seetõttu ka ruumi. Teisiti öeldes, surm ei ole konvergentne entiteet, surm divergeerub, saades alguse just nimelt suletud ruumist, ahanemisest.

                                                                   2.
Teisalt on võimalik, et keiser, kartes minevikku suurust ja haaramatust ning tuleviku tundmatust, hävitas kõik varasema ja kaitses end tulevase eest, et vabaneda. On tähelepanuväärne, et toona, ajal mil paljud suurmehed eeskätt pytaagorlaste ning osaliselt ka Platoniga põgenesid maiste hirmude eest lõpmatusse, leidis keiser unikaalsema ning toonase paradigma kohaselt raskema väljapääsutee. Kuivõrd nii suletust kui ka isolatsioon vaadeldakse tihti kui kohustust, asjade ebaõnnestunud kokkusattumust, pakub Shi Huangdi meile hoopis teistsuguse perspektiivi. Teadmatus kui õnnelik kannatus? Mil moel keiser säärasest tegevusest tegelikult vabanes, saame vaid oletada, ent Borges heidab sellele asjaolule ähmast valgust : ''... ja nimetas end Huangdiks, et olla mingil kombel Huangdi, too legendaarne keiser, kes leiutas kirja ja kompassi.'' Kaotades mineviku, sai valitseja luua fiktiivse oleviku, ehitada illusoorse impeeriumi. Taolisi ilminguid oleme näinud järgneva ajaloo vältel massiliselt; neist tähtsaim on vahest keskaegne dogmaatiline Aristotelese kummardamine ning kõikide ortodoksi-vastaste tagakiusamine. Lõpuks läheb aga Borges veelgi kaugemale ja esitab lõpliku ja suurima vabanemise hüpoteesi : ''Võibolla tahtis keiser taasluua aja algust ja nimetas end Esimeseks, et olla tõeliselt esimene.'' Siinkohal tuleb siseneda osaliselt religiooni valdkonda, ent keiser oma tegude ambitsioonikuses ja isepäisuses, pole sellestki võrdlusest vaba.
Võib tunduda paradoksaalne, et valitseja, oma tegude näilises paanilisuses, võib samal ajal olla suur looja ning ajastu algataja, ent siinkohal leidub siiski ühenduskohti. Hinduismi Shiva on üks ehedamaid näiteid, kandes endas kaht antipoodi : Loojat ja Hävitajat. Nüüdsel ajal, tagasi vaadates võib väita vaid üht : uut algust kõigi oma püüdluste kiuste õnnetsus Huangdil luua vahest ainult lokaalselt, ent mitte püsivalt, ajalukku end konsolideerida aga küll. On ju just looja-hävitaja natuur see, keda ajalugu kõige kallimalt mälestab ja kõige vihasemalt põlgab.


                                                                               

kogesin midagi eriti kõhedat eile

kihutasin rattaga läbi pimeduse kell kolm öösel ja järsku näen kaubamaja ees täiesti üksinda üleni halli riietatud kahvatu ilmega vanatädi kes istub ikka veel lillemüüjate leti taga lilled käes ja ütleb vaikselt jõuetul häälel palun ostke lilli

mu süda jäi hästi korraks seisma päriselt ka

here we go
kirjutan arvamusi muusikat ja pilte
jälle jah.... whoopyaya

https://www.youtube.com/watch?v=smZDTefLZ9M

https://www.youtube.com/watch?v=qcWTfXLAIWQ

https://www.youtube.com/watch?v=1FH-q0I1fJY

muusikal ei saa olla piire muidu pole mõtet jätke meelde

ma õppisin täna (tegelikult eile) kirjutama!!
yeeyee yo

mingit väga moodi
veider ja tobe

ootame erakordsust.

konvergentsetest momentidest kooti luupainaja.

elektrilistes äramääratuse
väljades
peitub juba ette kaotatud tarkus
ja kuulamine

sukeldudes soovitan
sulgeda silmad.

Pimeduses kostuvad hääled on päriselt
öeldi volbriöö eel
teised on sosinad
hämaruse saabudes minnakse siiani
ida poole
raske taevaga
ning olematus vihmas.

maailm käib lainetena.

rabindranathtagore'l oli õigus selles, mida ta ei tea.

Lihtsust palun lihtsust
mööda elujugade käänulisi seinu
arhetüüpide prototüüpe
ja sammupingetes astuvaid inimesi
võib leida aardeid
Baudelaire'i jõulises vitaalsuses,
elu salgamises ELU pärast
põhinemise vahetamises olemise vastu
janiiedasi

ühel suvel
elati tõepoolest
kanoonilises õnnes
absoluutselt.

kummaline inimenklaavi tunne on
vangistus aastaaegades ja tavalistes aegades
mõelda on palju lihtsam
kui öelda
ja öelda siiski
on lihtsam kui kirja panna

fikseeritud unenäod
nonlineaarsest reaalsusest
maakeeli öeldes
lihtsalt korduvad
olematused....

...mõelda nii kuis on nii
mitte nii kuis peaks

vabastav, vabastav, vabastav..

palaviku armulikkusega
on kõige totram sõnapaar

mis on leiutatud

kindlasti mitte

aga pentsik sellegipoolest!

ma pole iial kuulnud
ABSOLUUTSET vaikust
huvitav milline see on?

Faust

Enesanalüüsis peitub kahtlemata
mõni makroskoopiline
ütlematajätmine.

Aga vabaduse võtab mõnelmääral ära
see võimaluste mitmekesisuse adumine
mis paraku on natuke ka
adumatajätmine.

Tundub, et Kundera ''OTK'' on saanud kultusraamatuks...
veider-veider.

huliganisme.

Mingi leebe sisemine divergents on vist üks vastikumaid asju.

Justnimelt vastikumaid, mitte halvemaid.

Miks ei ole apelsinipuudel vabadust kasvada, kus nad tahavad?

Teatud perioodid tõmmatakse tõmblukuga kinni...

ebavajalik(vähemalt tundub)

ja nukker.

nimmekiir

oleksin peaaegu unustanud
öelda
kuidas lõpmatuseni nõustun Kundera
juhusliku ilu õigusega

ja kuidas loodan, et mõtleja Platonis ütles
täiuslik kera, täiuslik kuup, jnejnejne
aga esteet Platonis, hingaja Platonis :
põhjusetu on ilus.

miskipärast lääne kausaalsuses on selliseid asju raske tunnistada
kuid ei olegi vaja tunnistada, vaja on vastu võtta.

Hommikupalvekülm.

Pealkirjast... need on need raamatud Maroko islamist.
Tihti jooksen segadusse mingist mõtlemise piirangutest
tahaks lihtsalt.

rääkida, aga mitte sõnadega
loomulikumalt.
ruumigeomeetria aitab mõningal määral, aga mitte.
Jaan Kaplinski ütles, et räägime pilte ja mõtleme pilte
noh jah..
ma tahaks mõelda, et midagi peale piltide on ka võimalik kujutada

tänaöises unenäos nägin vana sõpra, keda
proovisin unenäost reaalsusesse tirida
ma küsisin
''kes sa väljaspool unenägu oled?''
tema ütles  oma nime ja küsis üllatunult :
''kas sa ei tundnud prototüüpi ära?''
ausalt, ei tundnud.. ja prototüüp oli kaunikesti
vaegnägelik...

tõesti
need unenäost asjade tagasipüüdmised on maaglised
entiteedid,,, äkki?
(heade sõnade puudumisel)

teate.. ma pole nii ammu vaadanud öisesse taevasse,
aga täpselt kujutan ette, mis seal on
ilusad asjad tahavad inimestesse alles jääda,
mis seal ikka, rõõmustagem.

viskoosne teadanne

Mõistujuttudes kirjutamine on ikka kohutavalt väsitav.
Vahepeal tahaks lihtsalt lajatada. Kõlavalt ja kõvasti. Nagu tellisega.
Aktuaalseid sündmusi ei taha kommenteerida, sest hakkab paha.
Inimesed ei õpi.
Ega peagi õppima, muide, vähemalt mitte nii kiiresti kui neilt oodatakse.
Üldisemas plaanis on see arengunõudleima mingist määramata humanismivaimust kallutatud ja ahne.
Aga teisest küljest, pagan, ei viitsi ju seda autodestruktsiooni suu ammuli ka sisse ahmida!
sellised tüütud paradoksid käivad juba alateadlikult närvidele
ja ilmselt sellepärast hämataksegi teadvuse voolus nii palju
ja sellepärast joonistavad sürrealistid Dali ja Magritte ja Ernst moonutatud inimesi, moonutatud aega, moonatud ükskõik mida, sirge-selge vormi asemel.

mul juba sügeles üks Herakleitose kreekakeelne loosung ka peas, aga praegu polnud selleks õige aeg- järgmine kord.

divergents

Tahaksin osata rääkida nagu näitleja.
Loomingu hetkelises uskumises on mingi siiras tõupuhtus.
Jah teatris pestakse osa asju puhtaks.

*Mingised veidrad unenäomeenutused Da Vinci inimesest heksagoonrattal keerlemas.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

see totter lihtsus.

entsüklopeedia

*kas lõpmatu arv inimeste vahel jaguneks tarkus differentsiaalidena
Jaan Kross rääkis luuletuses kuidas ta jõi entsüklopeediat nagu apelsinimahla
on lihtsalt osi asju, mis iialgi ei lähe meelest
osa raamatuid on vist omaenda pealiskaudsuses absoluutsed
ja see on meile meeletult vajalik

*tundub, et iga inimene igatseb oma kodu teistele märkamatut lohakust
*arvamine on üllatavalt ohutu tegevus

nonlinearisme

Maailmanägemispaiku kirjeldasid juba Roerich ja Hesse ja Krishnamurti.
Terve mälu paine, ei suuda unustada ramadaane päiksekullatud Maroko tänavatel. Hommikupalvuse algust. Kõik need pildid toodi minuni ju sama ehtsalt nagu vana-vana kineskoopteleri värvilised ponnistused tolmuhaisuses toas.

Ideaalne vestlus - fraaside jagamine kaminatule taga. Aga ei tohiks olla liiga soe ja KINDLASTI mitte külm. Spontaansetes lausetes on tõde.
Lausejuppides I should say. Milleks asju kitsendada?

Uskumatu fakt - vanakreeka pikkusühik stadia põhines teepikkusel, mille kaamel suutis teatud ajavahemikus läbida.

Sisekodu on sõna mille tähendust tasub uurida.

Kuulda tänaval eesti keelt on nagu sõõm värsket õhku.
Tundsin täna vihmalõhna, küll korraks, aga sellest piisas..

mandariinikiirekosmos

huh
kui suur on inimese mikrokosmos? ja kui kiiresti liiguvad äramärgistatud mööda ajarada
ühel hetkel tundub, et lääne ja ida ühiskonna vahe on selles, et lääne ühiskond taandab kõik summadele, ja ida? kas transtsedentaalne või beyond?
taandamine on oluliselt raskem kui harutamine, nagu ütles Borges ''hargnevate teede aed''.
konstruktsioonid on kohutavalt vangistav sõna,
aga siiski on teadmine pöördvõrdeline üksindusega..

passiivne liberalism

Hetkede puudumine, mustrite puudumine või kanoonilise ristsuhte märkamatuse naiivsus
15. septembril 2012. aastal nägin esimest korda Tartu-Tallinn maanteel keeristormi.

jahhhh

meil on kaselõhnaga kevad
muide.

Langrage'id ja muud.

täiesti heh-meeleolu.
harjutamine teeb meistriks nagu öeldakse.

:)

Möebiuse tranformatsioon.

Radiohead - Airbag/How am I driving (Mini EP)
päeva soovituseks.

Lõpetan nädalaga eksamid, siis räägin.

loits

Surelikud inimesed ei vaata silma sisse.

Böeliuse lint

Vahepeal oleks hea seista Andaluusia kivirõdul avarat õud uudistama.

Hommikumantlis, tuulevaikuses, helesinise taevaga

ja nii edasi

natuke jahe võiks ka olla

nii ehtsuse mõttes.

neli erivärvilist ruudugeomeetriat

veider mõelda, et inimene saab olla ühel aastal.. miskine.. kirjutaja?
teisel mitte
loodust on raskem endasse lasta
kui välja päästa

Aberdeen lõhnab iga päev teistmoodi.

helisev-helendav aas

Eesti on hea soe õhk..
palju naeratusi..

ja just kõlab kõrva ääres laul ''Mu sees on paradiis''.

tore on uut aastat sellise postitusega alustada.