mesilastrompet

hea mõelda, et see on mu sodisahtel, on nagu blogi, aga samas ei ole ka.
üsna mitteeksisteeriv koht.
hilisöö ja veider kuidas ruum saab niimoodi irduda
kitsas ruum ma mõtlen et
justkui isoleerid end kõigest muust nagu shi huangdi, kes irdus fenomenoloogiliselt mitmel tasandil
või moel tasand on tobe sõna siia

pentsik kuidas me ei saa aru teistest inimestest
üldse.
https://www.youtube.com/watch?v=oJM16Q_edQw hea pala..

naljakas, kuidas tegelikult on lihtsam olla eitaja
äraspidine kui tsiteerida Huysmansi..
(nihilist on lihtsalt ebaõnnestunud sõna - pidin isegi järgi kontrollima mitme h-ga hehe)
lihtsam on olla tagurlik lõhkuja... see on kerge, isegi kosutav mingis vales mõttes
ma ei mõtlegi vastanda tegelikult nii drastiliselt, ma ei võrdle seda loomisega
(sest loomine on keeruline)
aga võrdlen mingi vahepealseolemisega
hõljumisega.
tegelikultmittemillegagi
ma olen alati kartnud selliseid painavaid vastanduvusi
raskeid oksüümorone(Kundera ''olemise talumatu kergus'', Parmenidese metamorfoosid)
Kafka oli selle meister vist üldse
aga vastuoludmispoleüldsevastuolud
vaatamata kõigele targutamisele siin
me ju kõik teame tegelt et vahel on kannutusetus kannatus jaaniiedasi

*ladinakeelsed koorilaulud kõrvaltoast*
niimoodi mõõdetult ja peenelt, meeldiülendavalt koherentselt.