''Müür ja Raamatud''

Jorge Luis Borges ''Valik esseid''

Ülalmainitud esseid lugedes tabasin end mitmetelt mõtetelt. Proovin neid siis sedapuhku mõnevõrra kaootiliselt edasi anda.

                                                                              1.

Hiina keisri Shi Huangdi otsus põletada kõik enne teda kirjutatud raamatud ja samal ajal ehitada maailma ajaloo suurim kaitserajatis on samal ajal nii anagonistlik kui ka sünergiline fenomen. Ühtin Borgesi arusaamaga, et kirjanduse põletamine on eelneva ajaloo hävitamine iseendas. Edasi aga läheb keerulisemaks. Ühest küljest suleb ajaloo hävitaja end kitsasse sfääri; ta ehitab enda ümber semantilise müüri. Borges oletab oma essees ''Müür ja Raamatud'' järgnevat : ''Võibolla uskusid keiser ja ta maagid, et surematus on olemise seesmine omadus ja et surmakõdu ei saa tungida suletud sfääri.'' Lisaks parafraseerib Borges oma väite toetamiseks Spinozat :''Kõik asjad püüavad püsida oma olemises.'' Siinkohal võib välja lugeda, radikaalselt lähenedes, isegi tagasiminekut stoikudeni või Zenoni apooriani. Staatilisuse kultuses peitub muidugi mingit viisi pääsemine, siinkohal isegi kahepoolne : esiti pääsemine mineviku eest ning müüri ehitades ka tuleviku eest. Leian, et sellisesse pääsemisse on juba paratamatult kätkenud häving. Hetke sulgunud inimesed sinna surevadki. Nad leiavad aeglaselt ajaliselt määramatu lõpu. Nende olevik pole enam olevik, ent kuivõrd on nad enda jaoks kaotanud tuleviku ja mineviku; on nad hüljanud aja ja seetõttu ka ruumi. Teisiti öeldes, surm ei ole konvergentne entiteet, surm divergeerub, saades alguse just nimelt suletud ruumist, ahanemisest.

                                                                   2.
Teisalt on võimalik, et keiser, kartes minevikku suurust ja haaramatust ning tuleviku tundmatust, hävitas kõik varasema ja kaitses end tulevase eest, et vabaneda. On tähelepanuväärne, et toona, ajal mil paljud suurmehed eeskätt pytaagorlaste ning osaliselt ka Platoniga põgenesid maiste hirmude eest lõpmatusse, leidis keiser unikaalsema ning toonase paradigma kohaselt raskema väljapääsutee. Kuivõrd nii suletust kui ka isolatsioon vaadeldakse tihti kui kohustust, asjade ebaõnnestunud kokkusattumust, pakub Shi Huangdi meile hoopis teistsuguse perspektiivi. Teadmatus kui õnnelik kannatus? Mil moel keiser säärasest tegevusest tegelikult vabanes, saame vaid oletada, ent Borges heidab sellele asjaolule ähmast valgust : ''... ja nimetas end Huangdiks, et olla mingil kombel Huangdi, too legendaarne keiser, kes leiutas kirja ja kompassi.'' Kaotades mineviku, sai valitseja luua fiktiivse oleviku, ehitada illusoorse impeeriumi. Taolisi ilminguid oleme näinud järgneva ajaloo vältel massiliselt; neist tähtsaim on vahest keskaegne dogmaatiline Aristotelese kummardamine ning kõikide ortodoksi-vastaste tagakiusamine. Lõpuks läheb aga Borges veelgi kaugemale ja esitab lõpliku ja suurima vabanemise hüpoteesi : ''Võibolla tahtis keiser taasluua aja algust ja nimetas end Esimeseks, et olla tõeliselt esimene.'' Siinkohal tuleb siseneda osaliselt religiooni valdkonda, ent keiser oma tegude ambitsioonikuses ja isepäisuses, pole sellestki võrdlusest vaba.
Võib tunduda paradoksaalne, et valitseja, oma tegude näilises paanilisuses, võib samal ajal olla suur looja ning ajastu algataja, ent siinkohal leidub siiski ühenduskohti. Hinduismi Shiva on üks ehedamaid näiteid, kandes endas kaht antipoodi : Loojat ja Hävitajat. Nüüdsel ajal, tagasi vaadates võib väita vaid üht : uut algust kõigi oma püüdluste kiuste õnnetsus Huangdil luua vahest ainult lokaalselt, ent mitte püsivalt, ajalukku end konsolideerida aga küll. On ju just looja-hävitaja natuur see, keda ajalugu kõige kallimalt mälestab ja kõige vihasemalt põlgab.