...mõelda nii kuis on nii
mitte nii kuis peaks

vabastav, vabastav, vabastav..

palaviku armulikkusega
on kõige totram sõnapaar

mis on leiutatud

kindlasti mitte

aga pentsik sellegipoolest!

ma pole iial kuulnud
ABSOLUUTSET vaikust
huvitav milline see on?

Faust

Enesanalüüsis peitub kahtlemata
mõni makroskoopiline
ütlematajätmine.

Aga vabaduse võtab mõnelmääral ära
see võimaluste mitmekesisuse adumine
mis paraku on natuke ka
adumatajätmine.

Tundub, et Kundera ''OTK'' on saanud kultusraamatuks...
veider-veider.

huliganisme.

Mingi leebe sisemine divergents on vist üks vastikumaid asju.

Justnimelt vastikumaid, mitte halvemaid.

Miks ei ole apelsinipuudel vabadust kasvada, kus nad tahavad?

Teatud perioodid tõmmatakse tõmblukuga kinni...

ebavajalik(vähemalt tundub)

ja nukker.

nimmekiir

oleksin peaaegu unustanud
öelda
kuidas lõpmatuseni nõustun Kundera
juhusliku ilu õigusega

ja kuidas loodan, et mõtleja Platonis ütles
täiuslik kera, täiuslik kuup, jnejnejne
aga esteet Platonis, hingaja Platonis :
põhjusetu on ilus.

miskipärast lääne kausaalsuses on selliseid asju raske tunnistada
kuid ei olegi vaja tunnistada, vaja on vastu võtta.

Hommikupalvekülm.

Pealkirjast... need on need raamatud Maroko islamist.
Tihti jooksen segadusse mingist mõtlemise piirangutest
tahaks lihtsalt.

rääkida, aga mitte sõnadega
loomulikumalt.
ruumigeomeetria aitab mõningal määral, aga mitte.
Jaan Kaplinski ütles, et räägime pilte ja mõtleme pilte
noh jah..
ma tahaks mõelda, et midagi peale piltide on ka võimalik kujutada

tänaöises unenäos nägin vana sõpra, keda
proovisin unenäost reaalsusesse tirida
ma küsisin
''kes sa väljaspool unenägu oled?''
tema ütles  oma nime ja küsis üllatunult :
''kas sa ei tundnud prototüüpi ära?''
ausalt, ei tundnud.. ja prototüüp oli kaunikesti
vaegnägelik...

tõesti
need unenäost asjade tagasipüüdmised on maaglised
entiteedid,,, äkki?
(heade sõnade puudumisel)

teate.. ma pole nii ammu vaadanud öisesse taevasse,
aga täpselt kujutan ette, mis seal on
ilusad asjad tahavad inimestesse alles jääda,
mis seal ikka, rõõmustagem.

viskoosne teadanne

Mõistujuttudes kirjutamine on ikka kohutavalt väsitav.
Vahepeal tahaks lihtsalt lajatada. Kõlavalt ja kõvasti. Nagu tellisega.
Aktuaalseid sündmusi ei taha kommenteerida, sest hakkab paha.
Inimesed ei õpi.
Ega peagi õppima, muide, vähemalt mitte nii kiiresti kui neilt oodatakse.
Üldisemas plaanis on see arengunõudleima mingist määramata humanismivaimust kallutatud ja ahne.
Aga teisest küljest, pagan, ei viitsi ju seda autodestruktsiooni suu ammuli ka sisse ahmida!
sellised tüütud paradoksid käivad juba alateadlikult närvidele
ja ilmselt sellepärast hämataksegi teadvuse voolus nii palju
ja sellepärast joonistavad sürrealistid Dali ja Magritte ja Ernst moonutatud inimesi, moonutatud aega, moonatud ükskõik mida, sirge-selge vormi asemel.

mul juba sügeles üks Herakleitose kreekakeelne loosung ka peas, aga praegu polnud selleks õige aeg- järgmine kord.