Mõistujuttudes kirjutamine on ikka kohutavalt väsitav.
Vahepeal tahaks lihtsalt lajatada. Kõlavalt ja kõvasti. Nagu tellisega.
Aktuaalseid sündmusi ei taha kommenteerida, sest hakkab paha.
Inimesed ei õpi.
Ega peagi õppima, muide, vähemalt mitte nii kiiresti kui neilt oodatakse.
Üldisemas plaanis on see arengunõudleima mingist määramata humanismivaimust kallutatud ja ahne.
Aga teisest küljest, pagan, ei viitsi ju seda autodestruktsiooni suu ammuli ka sisse ahmida!
sellised tüütud paradoksid käivad juba alateadlikult närvidele
ja ilmselt sellepärast hämataksegi teadvuse voolus nii palju
ja sellepärast joonistavad sürrealistid Dali ja Magritte ja Ernst moonutatud inimesi, moonutatud aega, moonatud ükskõik mida, sirge-selge vormi asemel.
mul juba sügeles üks Herakleitose kreekakeelne loosung ka peas, aga praegu polnud selleks õige aeg- järgmine kord.
No comments:
Post a Comment