Valgusnõelad

Ma tulen nagu koidutuuled
lumivalgel ööl
kui luukahvatu õunapuu
luigekarva viis

Varahommikud on mulle alati südamelähedased olnud. Samas ka kõige vastikumad. See mingi introspektiiv või enesekaemus(?) on kuidagi valus ja tundeline samal ajal. Mäletan alati neid kõrkjaid üliavarast aknast paistvaid kõrkjaid, mis veidi uskumatu taeva tausalt paistsid valgust kumastavat. Veidi lillakamaks või hallimaks. Näen neid tihti siiangi. Vahel seal, kus neid ei tohikski olla. Ja kindlasti varahommikuti. Hommikul on teistsugune õhk. Ons see siis mere hingeõhk? Nii puhas nagu ''klass külma piima''. Nii sõnastaks selle Hertha Müller. Õigesti teeks. Veider, kuidas nukraid mälestusi täpsemalt meelde tuletades, hakkab justkui ilus. Ma arvan, et asi on kasvamises. Nooremana poleks ma seda suutnud. Kasvamine ja leppimine. Tõesti tunnistada, et mälestus varasahtlis on kergem, kui ringleva aja mälestus. Ühtäkki ma ehk ei peagi seda enam maailma kurjuseks, vaid õigeks paratamatuseks. Lihtsamaks teeks.
Niimoodi muutuvad ka kunstiharjumused. Naljakas, et õige lõpp teeb inimest harva emotsionaalselt õnnlikukes. Samas, aga annab rahu. Kas õnn ei võrdugi siis rahu? Elus küll. Kunstiteoses vähe teisiti. Ma räägin hetkelisest õnnest. Need õiged lõpud, õiged lahendused kunstis, tekitavad esialgset nukrust aga hilisemat rahu.
Üks meie kooli õpetaja ütles, et moslemid on rahulikud inimesed. Et neil on hingeline rahu. Ma ei tea, kas see on niivõrd üldkehtiv, aga tundub kohutavalt ilus mõte. (Kaunis oksümoroon muidugi siinkohal.) Veider ka, et ma ei suuda stiili hoida kirjutamise käigus. Paratamatus ehk? Mida ma tahtsin öelda, on, et asiaatide sisemine rahu on aga isegi minule veidi tuttav nähtus. Uurides orientalistikalduvustega literaatide loomingut, on seda raske mitte märgata. Rääkimata budistlikest põhitõdedest ning Nikolai Roerichi ''Altai.Himaalajast'', kus suurepärane vaimustus põimub kunstiliku tunnetusega. Hindan väga just kunstnike vaimsuse kirjeldusoskust. Nende intuitiivne meel suudab kuidagi poolkogemata kõige tähtsama haarata. Oh, neist kirjeldustest, kuidas asiaadid maale vaatavad, rääkimata.
Olete märganud et hämaras öeldud sõnad on mitu korda valjemad? Vahel mõtlen sellele, kui istud pooltumedas toas, kus natukene on näha kaaskõneleja silmi ja tema ütleb sulle tähtsaid sõnu pea sosinal, aga sõnad karjuvad iseenesest. Või kõnelja silmad on mitu korda lähemal ja puurivad su südant. Poolhämaras läheb ka aeg aeglasemini, minu meelest.  Kiirustamine hajub piirväärtus nullini, või kuskile tähtede taha. See ka on ilus mõte. Tähtsaid sõnu peaks seega ütlema vaikuses? Hämaruses või üldse mitte? Võib-olla on tähtsa vaikusega raskem leppida. Seda on raske öelda.
Ja ometi ütles keegi eesti luuletaja(Kross,Visnapuu?) : ''Peab müraga kisa summutama, kui vaikusega ei saa.'' Umbes sarnane parafraas oli. Loomulikult, harjudes jooksma ei tea kuhu, ei tea, mis kisa sees, on hämara vaikus ja kõlaga sõnad kindlasti hirmutavad.

Öökiles' mässit' viimsed helid
pimedusse mattub puiestee
ju jääs on minu kellakuue tee
ja valgusnõelad MINU sillerdavalt veelt

 

Avastasin eile, et olin kirjutanud 10. klassi Immanuel Kanti teooria veidi omanägemuslikult ümber. Et ruum eksisteerib inimese teadvuses ja aeg on liikuv ruum. Muidugi minu teooria puhul lahknes veel eraldi objekt minimaalsfäärini, mis muudab selle veidi laialivalgumaks ja ebakindlamaks. Samas võib minimaalsfääri parema tahtmise korral käsitleda ka osana empiristlikust traditsioonist, mis loob eeldused sünteesiks.

Lisaks on vaimne väsimus. Vihast,agressioonist ja ignorantsusest. Aga väsimus on kestev, st. ta ei saa kokku kukkuda.
Ehk see ongi mu päästev element?

Naljakas, et ma mõtlen kogu aeg mingist tobedast metafüüsikast, mitte reaalsest elust.
Ja ikkagi, kohutavalt kurb on tunnetus.
Pentsik on jälgida kuidas inimesed tahavad kõike teada. Seda, mida tuleks südamega vaadata, nagu ütles Rebane ''Väikses printsis'', seda tahetakse näha silmadega, kompida käega, teada peast, kuigi see iial võimalikuks ei saa.
Mõista piire, that is.Ja ennast, kuidagi vabaks lasta - pinges olekut on nii nukraks tegev vaadata. Just nukker paratamatus on see, mis põhjustab jõuetust - maailmavalu. See pingeline agressioon. Ma ei oska öelda, kuidas sellest vabaneda. Aga tean, et vabanemine on lahendus.

Tundub et kõik eelarvamused on saatanast?
Kõik? Kui naljakas.

Vahel ma ei tea üldse kui kaua kestavad inimesed.
Oleks hea, kui keegi mulle kunagi ütleks.
Unes näiteks
ja salaja
kindlasti mitte isikuliselt.

Vahel tundub et alustass ja kohvitass
on sümmeetrilisem teadja käes kui Gustav Klimt
jääda vait ja kuulda linde
nemad teavad rääkida.

Irratsionaalsed huvid.
Tung kõike seletada. Füüsika ja filosoofia. Metafüüsilised oletused. Ühendamised. Hegelid ja Kantid.  Kõik taandub abstraheerimisjanule. Kas see ongi see, mis mind tagasi hoiab? Kunstnik loobub üldistustest. Tema emotsionaalne pilk on vahedam, kui ükski ühendus. Mitte karta aega. Ei igatseda mööduvat jada. Lineaarse jada mahajäävad lõhnad ja taevavalgus korduvad ju perioodiliselt. Ometi ei suuda neist kuidagi loobuda. Need on kõik samad ning uued pildid sopistuvad tahes-tahtma uuesti ning ma kardan, et aeg lihtsalt voolab mu sõrmede vahelt nagu liiv. Kristalliseeruda. Olevik on minevik vahel kui arvutada õigesti. Sest mõned SÜDAMESSE sadenenud pildid on igavesed. Nad ei liigu ja käsivad olla. Põgeneda massidesse? Loomulik instinkt eitust jaatada ja teha sellest kollektiivne mälu. Hirmust rääkida nagu oleks see jõgi, kuhu südaööl kõnnid : kurjalt naeratav jõgi. Unes näha endaloodud kunsti, mida ärkvel ei suuda elu äratada.
Kui paljud tahavad luua ABSOLUUDI teooriat. Arvestades, et ABSOLUUT on enda tees ja antitees. Chaos ja Order. Printsiipe lisades ja ära võttes. Filosoofilised hälbed kõrvaldades. Öelge mulle mõni tees : Cogito ergo sum? või Quia ed absurdum? Mis on siin loogiline põhjendav jõud? Või olemustav jõud?
Vahel näib, et mul oleks vaja Nietzsche sugust egotsentrilist korrastajat. Kas siis hakkaksid sõnad elama?`Kas siis oleks meil aega  kivist tiibadega ikka lennata?
Kesteab.