Avastasin eile, et olin kirjutanud 10. klassi Immanuel Kanti teooria veidi omanägemuslikult ümber. Et ruum eksisteerib inimese teadvuses ja aeg on liikuv ruum. Muidugi minu teooria puhul lahknes veel eraldi objekt minimaalsfäärini, mis muudab selle veidi laialivalgumaks ja ebakindlamaks. Samas võib minimaalsfääri parema tahtmise korral käsitleda ka osana empiristlikust traditsioonist, mis loob eeldused sünteesiks.

Lisaks on vaimne väsimus. Vihast,agressioonist ja ignorantsusest. Aga väsimus on kestev, st. ta ei saa kokku kukkuda.
Ehk see ongi mu päästev element?