Valgusnõelad

Ma tulen nagu koidutuuled
lumivalgel ööl
kui luukahvatu õunapuu
luigekarva viis

Varahommikud on mulle alati südamelähedased olnud. Samas ka kõige vastikumad. See mingi introspektiiv või enesekaemus(?) on kuidagi valus ja tundeline samal ajal. Mäletan alati neid kõrkjaid üliavarast aknast paistvaid kõrkjaid, mis veidi uskumatu taeva tausalt paistsid valgust kumastavat. Veidi lillakamaks või hallimaks. Näen neid tihti siiangi. Vahel seal, kus neid ei tohikski olla. Ja kindlasti varahommikuti. Hommikul on teistsugune õhk. Ons see siis mere hingeõhk? Nii puhas nagu ''klass külma piima''. Nii sõnastaks selle Hertha Müller. Õigesti teeks. Veider, kuidas nukraid mälestusi täpsemalt meelde tuletades, hakkab justkui ilus. Ma arvan, et asi on kasvamises. Nooremana poleks ma seda suutnud. Kasvamine ja leppimine. Tõesti tunnistada, et mälestus varasahtlis on kergem, kui ringleva aja mälestus. Ühtäkki ma ehk ei peagi seda enam maailma kurjuseks, vaid õigeks paratamatuseks. Lihtsamaks teeks.
Niimoodi muutuvad ka kunstiharjumused. Naljakas, et õige lõpp teeb inimest harva emotsionaalselt õnnlikukes. Samas, aga annab rahu. Kas õnn ei võrdugi siis rahu? Elus küll. Kunstiteoses vähe teisiti. Ma räägin hetkelisest õnnest. Need õiged lõpud, õiged lahendused kunstis, tekitavad esialgset nukrust aga hilisemat rahu.
Üks meie kooli õpetaja ütles, et moslemid on rahulikud inimesed. Et neil on hingeline rahu. Ma ei tea, kas see on niivõrd üldkehtiv, aga tundub kohutavalt ilus mõte. (Kaunis oksümoroon muidugi siinkohal.) Veider ka, et ma ei suuda stiili hoida kirjutamise käigus. Paratamatus ehk? Mida ma tahtsin öelda, on, et asiaatide sisemine rahu on aga isegi minule veidi tuttav nähtus. Uurides orientalistikalduvustega literaatide loomingut, on seda raske mitte märgata. Rääkimata budistlikest põhitõdedest ning Nikolai Roerichi ''Altai.Himaalajast'', kus suurepärane vaimustus põimub kunstiliku tunnetusega. Hindan väga just kunstnike vaimsuse kirjeldusoskust. Nende intuitiivne meel suudab kuidagi poolkogemata kõige tähtsama haarata. Oh, neist kirjeldustest, kuidas asiaadid maale vaatavad, rääkimata.
Olete märganud et hämaras öeldud sõnad on mitu korda valjemad? Vahel mõtlen sellele, kui istud pooltumedas toas, kus natukene on näha kaaskõneleja silmi ja tema ütleb sulle tähtsaid sõnu pea sosinal, aga sõnad karjuvad iseenesest. Või kõnelja silmad on mitu korda lähemal ja puurivad su südant. Poolhämaras läheb ka aeg aeglasemini, minu meelest.  Kiirustamine hajub piirväärtus nullini, või kuskile tähtede taha. See ka on ilus mõte. Tähtsaid sõnu peaks seega ütlema vaikuses? Hämaruses või üldse mitte? Võib-olla on tähtsa vaikusega raskem leppida. Seda on raske öelda.
Ja ometi ütles keegi eesti luuletaja(Kross,Visnapuu?) : ''Peab müraga kisa summutama, kui vaikusega ei saa.'' Umbes sarnane parafraas oli. Loomulikult, harjudes jooksma ei tea kuhu, ei tea, mis kisa sees, on hämara vaikus ja kõlaga sõnad kindlasti hirmutavad.

Öökiles' mässit' viimsed helid
pimedusse mattub puiestee
ju jääs on minu kellakuue tee
ja valgusnõelad MINU sillerdavalt veelt