Mõtlesin, et peaks jälle kirjutama, kuigi ma pole selles üldse hea. Et siis nädalavahetus oli üsna huvitav : sai linnas käidud ja Andrese sünnipäeval. Lisaks saime Maidoga mingi suvalistega Krooksus lauajalkat pelada ja kruiisisime muidu ringi. Andrese sünnipäev oli oodatust veidi teistsugune, rahvast oli vähem, kui ma arvasin, ent siiski oli päris lahe. Nüüd peaks varsti hakkama bioloogiat õppima, sest  meil on homme kontrolltöö 81 lehekülje peale. Päris .. meeldiv ma ütleks. Visa hallis käisime ka täna, nagu ikka pühapäeviti. Imelik on muidu see, et ma pole täna peaaegu midagi söönd. Vähemalt korralikku sööki mitte. Ainult mingeid võileibu ja ühe tseburekki ka : )

Ei oskagi rohkem väga kirjutada midagi. Väsimus on ka peal, aga õnneks peab homme alles 19:20ks kooli minema. Elagu uus süsteem.

Cheers.

Naljakas, kuidas mäletsustel on näod. Kurjad, irvitavad näod, mis öiste varjude tagant tulevad. Kuskilt pimedast, veelgi tumedamast hämarusest, mis peaks sümboliseerima kaitsetust. Kui nõrk, kui habras on inimene. Veider, kuidas heli ja lõhn segunevad iseenesesse, muutudes üheks nimetuks essentsiks millest ma lahti lahta ei saa. See on õel. Ta tuleb koputamata ebatavalistest nurkadest ja murrab südamesse, painutades hinge vikerjad kiired vaatama oma kaunidust.

Sõnad ei loe.

Chaos is the trick.

Öhtu.

Kell on mingi 23:26 ja ma lihtsalt istun siin arvuti taga. Enne tuli hea mõte pähe, et tahaks asju kinni püüda. Öö püüaks kotti nagu tõrksa liblika ja seoks kotisuu kinni. Huvitav mõte. Sest öö on praegu päris kuri mu vastu. Kohv tuli ka lahja. Täna nägin pilvi nii madalal, kui ma aastaid näinud pole - võib-olla mitte kunagi. Mõtlesin kui neist tuulispask välja äkki areneks. Ow.

Lugesin enne E.M.Remarque'i ''Läänerindel muutuseta''. 44 lehekülge lugesin. Vist. Päris huvitatult kirjutatud raamat. Aga ikkagi on naljakas, see peategelase(minajutustaja) üle tähtsustamine ja igakülgsesse tsentrisse paigutamine. No ja see ka, kui peategelane esitab mingi moonutatud kujul teiste tegelaste omadusi ja kannab neist eranditult kõike. Samas ehk pakub see mingisugust lohutust, otsimisest vabanemist. Või selgust. Tegelikult raamat elab ju ideel, mitte skeletil, aga see pole tähtis. (praegu)

Mulle meeldis ''Sõida tasa üle silla'' see oli nii mõnusalt tühi. Mitte liiga palju asju, ja veidi vanaegset hõngu. Samas osati ka avangardi avangardilik new age absurd, mis kirjeldas u know so called tänapäeva ühiskonna keele piiratust registreemisprotsessidega ühilduda. (Totter lause, ausõna seda polnud näitusekataloogis : nad ei ole nii totrad kui mina... ) Võinoh, keele sisemuse vastuolusid, ma ei oskagi hästi kirjutada. Midagi jäi samast ka keelest välja. See nimetu tunnetusprintsiip. Või loomulikkus olla, mitte kohanduda, ehitada. Näiteid olid erinevad, ja minu meelest erinesid need prantsuse nukud, kes seisid seal mõistatuste rägastikus oluliselt koertest, kes tooli lõhki kiskusid.

Kipun ikkagi kirjutama asjadest, mida ma ei tea, aga asjadest, mida ma tean, kirjutada ei julge. Või siis ei taha. Või..või..ei saa aru.

Käisin täna jalgpalli ka mängimas. Midagi erilist ei juhtunudki, isegi vihma ei sadanud. Nüüd istun jälle arvuti taga krõpsudega, mida ma ei taha ja mõtlen novelli kirjutamisele. See pole päriselt novell, vaid tähenduse järgi pandud sõnad. Üles kirjutatud emotsioon. Tunne. Taju. Udu. Uni. Valge. Viirastus.

Ma tahan veel kirjutada. Varsti. Kirjutan siia pseudoesseesid ka.