Naljakas, kuidas mäletsustel on näod. Kurjad, irvitavad näod, mis öiste varjude tagant tulevad. Kuskilt pimedast, veelgi tumedamast hämarusest, mis peaks sümboliseerima kaitsetust. Kui nõrk, kui habras on inimene. Veider, kuidas heli ja lõhn segunevad iseenesesse, muutudes üheks nimetuks essentsiks millest ma lahti lahta ei saa. See on õel. Ta tuleb koputamata ebatavalistest nurkadest ja murrab südamesse, painutades hinge vikerjad kiired vaatama oma kaunidust.

Sõnad ei loe.

Chaos is the trick.