igaviku väravail alatasa puhkas mees

kes köie peal kõndis minevikust tulevikku

tal oli natuke kongus nina

ja tihedad tumedad kulmud

ja kui  maailmalõpu kohal hõljudes

ta käed elegantselt idast läände tõusid

ning suu keskendult krimpsu tõmbus

ei vääratanud ta iialgi

lihtsameelne mõistujutt numbrita

muusuemis  käies imestas ta alati peidukohtade rohkuse üle. 

küll võib siin alles avastamata nurki olla, ütles ta

noogutasin, ta otsis pimedas nuppu

inimessegi võib nii mõndagi peita  jätkas

kätega vehkides, kätega vehkides ta otsis pimedas nuppu

vanasti tehti luulet, praegu topiseid arvasin kaaluks

me sõitsime liftiga taeva poole