Irratsionaalsed huvid.
Tung kõike seletada. Füüsika ja filosoofia. Metafüüsilised oletused. Ühendamised. Hegelid ja Kantid.  Kõik taandub abstraheerimisjanule. Kas see ongi see, mis mind tagasi hoiab? Kunstnik loobub üldistustest. Tema emotsionaalne pilk on vahedam, kui ükski ühendus. Mitte karta aega. Ei igatseda mööduvat jada. Lineaarse jada mahajäävad lõhnad ja taevavalgus korduvad ju perioodiliselt. Ometi ei suuda neist kuidagi loobuda. Need on kõik samad ning uued pildid sopistuvad tahes-tahtma uuesti ning ma kardan, et aeg lihtsalt voolab mu sõrmede vahelt nagu liiv. Kristalliseeruda. Olevik on minevik vahel kui arvutada õigesti. Sest mõned SÜDAMESSE sadenenud pildid on igavesed. Nad ei liigu ja käsivad olla. Põgeneda massidesse? Loomulik instinkt eitust jaatada ja teha sellest kollektiivne mälu. Hirmust rääkida nagu oleks see jõgi, kuhu südaööl kõnnid : kurjalt naeratav jõgi. Unes näha endaloodud kunsti, mida ärkvel ei suuda elu äratada.
Kui paljud tahavad luua ABSOLUUDI teooriat. Arvestades, et ABSOLUUT on enda tees ja antitees. Chaos ja Order. Printsiipe lisades ja ära võttes. Filosoofilised hälbed kõrvaldades. Öelge mulle mõni tees : Cogito ergo sum? või Quia ed absurdum? Mis on siin loogiline põhjendav jõud? Või olemustav jõud?
Vahel näib, et mul oleks vaja Nietzsche sugust egotsentrilist korrastajat. Kas siis hakkaksid sõnad elama?`Kas siis oleks meil aega  kivist tiibadega ikka lennata?
Kesteab.