Einstein oskas viiulit mängida. Leibniz luuletada.
Tunnen ennast vahel väga vanana
vahel lohisen nooreksjäämise rongi sabas
HTG-s oli üks koridor mille hallid-hämarad seinad võisid olla nagu torn milles Joyce elas. Pähe tuli teadvuse vool. Nagu siis kui ma selle kevadtalve pärastlõunatel porise-lumisel teel astusin.
Oli aeg kui viskasin teadmisi laiali nagu üks ekstsentriline luuletaja pabereid teatud tudengite kohvikus.
Ja oli aeg, kui sõin iseenda tajusid. sõnaotsesesmõttes.. irooniline
ma olen kõndinud unenäos Matissega koos ja vestelnud 365-kordse borgesi projektsiooniga nagu oli jumalaid gnostikute metsikus relatsioonis
õndsus on ajatu suurus, ta ei maha lineaarsele teljele
temporaalsete mutantsioonide lause ladinakeeles on nii kulunud, et ma ei tea kas seda ütlen mina või mingid arhaikumid.
ühel suvel sõitsin hästi palju rattaga, ja eriti just külma-märja rohuga hommikutel ning udupisaratest küllastunud õhus - kardan, et mõnede tähtvere majade võibolla olematud seinaaknad olid jäetud nende üksikute ulmeliste põldude kõrvale ootama, et läbiksin tundmatuid maailmu ning oskaks seda kõiki enda südamesse korjata
makrokosmos on (vahel jagatava) mikrokosmose kõrval tähtsusetu
väike on suurem kui suur
vahel.a
No comments:
Post a Comment