Nii veider kui vahel pole tarvis vaadata kuupäevi.
Seisin eile pimeduses ühe koha peal 20 sekundit. Jubedalt kodune oli.
Kuulasin vaikust 15 sekundit. Vaikus rääkis.
Kuusepuud õõtsuvad viimase lume loobuval taustal.
Korstnasuits tantsib nagu Max Ernsti Kodukoldeingel.
Külm voolab mööda aknaklaase maha.
Ma ei tea, kuidas sõnastada seda maailmanägu, mis vaatab varalõunal aknast sisse.
No comments:
Post a Comment