Elutants.

Ei saa hingata? Mõnda molekuli. Jah.
Rahutus, rahutum muusika ja palav kehatemperatuur, õhetavad põsed, vidukil silmad.
La Monte Young - The Well-Tuned Piano.

Miks ma mäletan igat asja gammakvandi võrra, lause-lause kaupa, silp-silbi kauba?
Miks ma analüüsin kõik näoilmed, märkan igat näpuliigutust ja kulmuvärinat ja jala rahutut keerlemist ja naljatamise taga rahulolematust?
Miks ma ei või lihtsalt olla? Kaasa minna lainetega? Kiskuda end kahte leeri ja tormata leegitsevasse õõnsusesse.
Vaadata üles keskpäeval? Mitte kunagi ei ole rohkem tühjust, isegi öösel.
Milleks see pagana metafüüsika ja laintena keerlev maailm.
Milleks see tagasihoidmatu Nietzsche tsükkel.
Milleks need tasajäetud sõnad, niiske muru äravõtmine miks?
Ma ei või sinna alati sukelduda rahus.
Alati kindlasti mitte.

Olgu klaveripalad ja kõledad jahuvalged sõnad.
Kuni süda saab vaakumit täis ja ahmib õhku ja ma olen rahutu nagu Berlioz Patriarhi tiikide ääres.

Tõestage mulle metafüüsika mõttekus!

Ei mina mõõdan parem tähti, hõllandust ning fovismi.
hehehe,

Andke mulle piirike rohkem segadust, piiritagused voolavad taevad.

Herakleitos ütles tabavalt : ''Panta rhei!''
No kuulge, Võiks ju ometi küll!