sinusoide

3.

Iga lõpmatus algab mu lauasahtlist.. kummaliselt.

4.

… arvas, et inimene on välklambi segadus. Jah, mis saaks olla üürikesem sellest kõikvõimalike sõnade kogumi härdast kasutajast, kes kohati isegi oma armetust haistab ja mõnevõrra üllataval kombel sellest isegi lugu peab. Segadus.. mis võiks olla sõgedam, kui lärmav hetk, mis püüab ennast iga hinna eest igaviku ajalukku pressida. Mässata iseenda, oma miljoni koopia ning neid kõikimäärava juhuslikkuse vastu…

Ehkki tõenäosusteooria tekitab tõesti nõderaid vastuseid.

9.

See on meie usk printsipiaalsesse ühtusesse, kinnisidee vormi, mis paneb liikuma ainsa objektiivsuse, mida inimkond tunneb.. aga kas teada, et miski on paindunud(nagu paindunud peab olema universumgi, sest see on lihtsaim võimalus mõista mõistmatut) on targem, kui teada objektiivset tõde iseenda/ja oma objektiivsuse paratamatus piiratuses?

J.A ütles : ‘’Kui piisav hulk inimesi käitub poolikust reaalsusest lähtuvalt, siis nende maailm saabki pooliku reaalsuse kuju ja inimene, kes seda eitab ujub üldises maailmatuses’’

*********************************************************************

Oh, mis nõder-armuliku palavikulisega loen ma rütmist väljakistud sõnu