2 päevane süvadiskurs unustatud kategoorilise imperatiiviga. *

Kafka ja Max Brodt vestlus :

''Oh ei,'' arvas Kafka, ,,meie maailm on üksnes Jumala halb tuju, halb päev.''
- ''Nii et väljaspool seda maailma nähtamatust, mida me tunneme, oleks veel lootust?''
Ta (Kafka) naeratas : ''Oo, küllaga lootust, otsatult palju lootust - ainult mitte meie jaoks.''

Igakord kui ma seda dialoogi loen, käib must mingi imelik nõks läbi. Niivõrd suggestiivne, kummastav, aga samas usutav on selle kõla. Kafka viimane lause, tema naeratuse kergesti aimatav salapärane pilk, annab lausele erilist tooni juurde. Lisab veendumust, et tema ongi igavike liigutaja : aga miks peaks keegi selles üldse kahtlema. Walter Benjamin veenab oma pikkade arutluskäikude abiga enda essee lugejaid selles kergesti (kuigi, pean tunnistama, kaalukas osa jäi mulle mõistmatuks). Ometi, vaatamata oma vaimsetele piirangutele, mis osa suurest pildist minu eest ära napsas, on essee nii laiahaardeline, et võib ehk sellegi lisada mu hoomamatuse süüdlaseks.

Siinkohal aga sooviksin loobuda Walter Benjamini parafraseerimisest ja lähtuda mõndadest enda mõtetest, mis mul Kafka teostele tagasi vaadates on tekkinud, ning siduda need kohati nii üldtunnustatud kui ka essest minu jaoks väljakaevunud ideedega.
Kafka jäik fatalism on minu jaoks esimene eeldus igavike liigutamiseks, millega Kafka vastuvaieldematult tegeleb. Selle võib võtta justkui nurgakiviks, kogu fundamentaalsuse õigustuseks, milles veendub iga eelnimetatu lektüüri lugenu.
Üks tungivad eeltingimusi loo alguseks, on saatuse ettekirjutamine, maailmateatri(W.Benjamin) lava ettevalmistamine ja näitlejatele õpetuste kätteandmine. Siis tuuakse mängu peategelane. Ainuke võõrkeha kogu selles etteplaneeritud pundis. Ja ometi, mingil kõige tabamatumal ja veidramal, suisa imelisel moel suudab peategelane koondada loo niivõrd oma tsentrisse, ja samal ajal valmissätitu mõjuda oma korrapärases toimimises nii võõrastavalt, et ainus võõrkeha pöördub ainukeseks inimlikkuse, loomulikkuse
märgitäheks, jättes kõik kindlaksmääratu  lausa võikalt ebainimliku materjalina ennast kummitama.
Väikese kõrvalkaldena tuleb siinkohal esitada sürrealismi kompav küsimus : kas loob sürrealismi süsteemi ning võõrosakese vastanduvus ilma ümberpöördeta? Või ongi vastandavuse kohene(sest see ei toimu protsessi käigus, vaid selle alguses,esimesel kokkupuutel-paratamatusena) pahupidi pööramine sürrealism?
Igaljuhul tundub Kafka igaviku mõõdupuu mulle metatasandil selgesti eristatav olevat.  Asjaolul, et ametnikud ei otsusta ise enda eest, vaid täidavad seadust, katabki seaduse  väänamatu kulgemise joonega. Seadus ei muutu, ei vääratu, seega ei saa tal ajas lõppu olla. Seega ongi tema ise aeg. Aga mis on aeg ilma lõputa? Igavik. Kas võib öelda, et seaduse loomine on juba tema muutmine? Muidugi. Seljuhul, kas Kafka on jumal, kui ta muudab igavikku kuulavat muutumatust? Ei ole, sest Kafka ei seleta tema teostes igavikku kehastavt seadust, see jääb talle samuti teadmatuks nagu ametnikele, kes teavad märke aga mitte tervet tähendust, nagu peategelastele, kelle seadus lihtsalt ära sööb.

Teine huvitab aspekt, mille minu jaoks sõnastas väga hästi W.B on Kafka ilu kujutlus. Ta kirjutab : ''Neist tähelepanuväärseim on küllap kõigeks valmisolek, nagu neil pelglikel tüdrukutel, keda K. kohtab  ''Lossis'' ja ''Protsessis''  ning kes anduvad kõlvatustele perekonnarüpes nagu voodis. K. leiab neid oma tee igal sammul, edasine nõuab sama vähe vaeva kui kõrtsitüdruku vallutamine /..../ Märkimisväärne on aga see, et kunagi ei paista need litsakad naised ilusana. Pigem kerkib ilu esile Kafka maailmas kõige peidetumates kohtades, näiteks süüaluse juures. Kafka ütleb : ''See  on tähelepandav, nii-öelda loodusteaduslik nähtus.. See pole mitte süü, mis nad ilusaks teeb.. ja see pole ka õiglane karistus, mis neid juba ette ilusaks teeb: ...see võib olla ainult nende vastu algatatud protsess, mis neid sel moel ära märgib.'' 
Selle lõigu kohta on raske kommentaare lisada. Kõigepealt tuleb ära mainida, et nii empiirilises kui ka prohvetlikus tõlgendamisspektris näib see arvamus olevat tõene. Teiseks tekib küsimus, nii nagu Kafka neid lugejates tihti tekitab, kuivõrd, vähemalt Benjamini arvates, ei tahtnud ta oma loomingut lugejatele täielikult sirgeks siluda. (Sest küsimused ei eelda vastuse võimalikkust). Kas määrab ilu see, et protsessis osalenu, saab igaviku osakeseks ja tõuseb surelikkusest kõrgemale? Ju süüalune liigub protsessiga kaasa, ta on üks osa protsessi kulgemisest, mis siis, et protsessi kulg sellest grammivõrragi ei muutu. Iga protsessialune vähemalt t õ e s t a b, et protsess on olemas. 

Kolmandaks tahaks tagasi pöörduda postituse algusesse. Kafka enda öeldud tsitaadini. Ta väidab, et meil ei ole enam lootust. Kas sellega lõikab ta ära meie elamise mõtte? Ei, lootus säilib siiski teisel kujul. Minu jaoks säilib lootus, kuni protsess ei kesta inimese elus igavesti. Kuniks mingil hetkel protsessi tagajärg lõppeb lakkab ta olemast lämmatav igavik ja jääb vaid murdnud igavikuks. Irratsionaalne hirm kui selline on meis nii kui nii olemas ja seda võib lugeda omamoodi protsessi prelüüdiks inimeses endas. Ja alati jääb meile lootus, et just meie oleme need kummalised abilised, need teisest maailmast plaksutajad, kelle käed on tegelikult ''auruhaamrid''. Neil jääb päris lootus ja murdamata igavik, milles nad isegi uskuma ei pea.  


* Jah, ma tean, et pealkiri kõlab totralt, aga kaks totrat päeva on selle ka vägagi õigustatult ja süüdimatult esile kutsunud.