vaimselt kuhtunud
emotionally ill
ma ei tea nii tühi nii tähendusetu on siin nii olla
olen nagu lõtv tühi liivakott
ilma mõtteta
kuhu viib mu järgmine orientiir?
kõik märgid on nii väiksed
et kaovad pihku
hajuvad piirväärtus nullile
kas mu piir ongi selline pooleldi irreaalne poolunes kõndimine?
ma nägin unenägu üle tõkete hüppamisest, lõputute tõkete.
ja unenägu, kus ratta omanik lukustas oma ratast lahti, märkamata varast, kes samal ajal rattalt spidomeetri varastas.
tähendused ju täietsi olemas.
aga praegu on must tõesti kõik lõpuni välja imetud.
lõpuni kõik.
peale kevade, irdumatu.
oodates homset päeva,
uut majakat.
No comments:
Post a Comment