Köielkõnd

Loen oma vanu blogipostitusi praegu.
kabelivalss algab M30-l õhh, milline õõvastav kujund. Tõsiselt võigas. Ja mida mina tean kabelitest või M30-st? Pime noorus.

Mitte, et see praegu kadunud oleks.

Käisin täna Y-galeriis. Väga huvitav fotonäitus oli. Lumisel taustal kolm ja nelinurkade geomeetria. Ülekaalukas tühjuses üks tähendus. Elu. Soojus. Müür. Isolatsioon.
vertex vertical
 nagu ütleks Samuel Beckett

Udu kolmnurkade majade kohal - veel maagilisem. Mingi iidse kaduvuse äramärgistamine. Mis oli ja enam ei tule. Või maailma kood.
Avastasin täna esimest korda, et jõe äärest kaarsilla poole vaadadest on mõlemad suure kaarega sillad jõe suhtes viltu, mitte 90 kraadi all. Kuidagi nõutukstegev avastus oli - kuidas ma seda varem märganud ei olnud?
Jerofejev on ka hästi huvitav kirjanik. Kuidas saab niimoodi absurdi segada irooniaga ja samas tekitada tunde : nojah, nii võib olla küll? Omaette fenomen.
Iiri intelligents on aukartustäratav : Beckett,Joyce,Yeats,Berkeley. Aga neid tundub ühendavat ka mingi omamoodi peenuse joon. Kogu nende kirjanduslikus filsoofias on teatavat rafineeritust ja lihvi.Kuidagi assiotseerub kalli martsipaniga.


Milosz on omaette kirjanik, veidi Kaplinskilik sügav mõtleja. Aga samas on temas ka seda kibedat künismi, millega ta joonistab õige ja vale. Vahest ongi terav piir siiski tähenduse loomiseks esmavajalik?

Oh, ma ei tea. Kõik, mida ma loen esitab mulle nii palju küsimusi. Aga mul ei ole neid vastuseid kuskilt võtta. Polümorfsetele ideedele veel enam (a' Paul Auster ja Pessoa)Kuna pole õigeid ja valesid vastuseid, siis on veel raskem. Tuleb jääda ainult ja ainult füüsika juurde. Kas arv või ei ole võimalik teada.
Lihtne.

        V

On tänavaalune kohisev kõla
mind ammu võtnud ära
ees kõnnakut puhast ja õrna
kuis igavik jutustab kõrva
tahan pilvi ja gaaside kära
kiiktooli nirvaanade õlal

Ja möödub jälle öö pikkade mõtisklustega. All too snug'i laualambivalguse seltsis ja ehk suudan mõne värsigi välja imeda. Sest, kui mitu õhtut olen ma teadnud, et sügispimedus on osa sellest kirjutuslauast, kus ma nii palju tähtsusetuid ja tähtsaid märke olen üles tähendanud. Ja kui palju olen ma seal lumest osa saanud, isegi kui seinad meid lahutasid.

Ja ma loodan, et ma näen jälle unenägusid Tähtvere alleedest, mida ma armastan. Sest siis  võib mu magavale näole kerge naeratusevarigi ilmuda. Päris naeratuse. Siis lähenen jälle veidi oma kunagisele borgesi-unenäo õndusele.
Mis küll kunagi ei kordu. Seda loomulikult.