Kirjanduslik looming kui metatasandi objekt on, leian, kirjutamisprotsessis üks keskseid näitajaid.Tähtsaid näitajaid on ka loomingu algus ja,ehk minu silmis veidi meelevaldsenagi, loomingu lõpp.
Kasutagem loomingu määratlemisel kirjapandu karakteristikuid.
Kirjutatu on ühtlasi nii suveräänne kui ka piiratud.
a) Kirjutatu on keele piires. Siit ka kirjapandu dünaamilisus. Vabaduse hägustamist saab siin näha kahe väljundina.
* Kirjutatul puudub vabadus jääda fundamentaalselt muutumatuks. Iga kord kui teost teise keelde ümber tõlgitakse läheb osa keeleniši kesksest tähendusest kaduma. Varjundivärvide varieeruvus keeleti muudab teose tooni ja radikaalsemal juhul stiiligi.
* Loomingul puudub vabadus säilitada lõputu arv kõlavärve. Kuna keel on piiratud märgisüsteemide määratud arvuga(puhtmatemaatiliselt permutatsioon konkreetsest naturaalarvust ei saa olla lõpmatus), on erinevatel kombinatsioonidel piir, mis taandab väljendusviiside võimalusi kindla võimaluste hulgani.
b) Kirjutatu püsib ette määratud mõtete piires. Vastavalt Immanuel Kanti epistemoloogiateooriale saab inimene teadmisi omandada vaid oma tajude piires. Inimese meeletajud on aga piiratud ning seega on võimalike mõtete arv surutud teatud ringi. Piirdudes olemasolevate avastustega saab mõelda, vaid kogemusest lähtuvaid ideid, mis enamasti on teiste mõtete süntees. Seega ei ole ükski idee suveräänne ning vaba, vaid sõltub varemloodud seisukohtadest ja iga teos on, küll teises keeles, ent sisuliselt lõpmatu aja jooksul reprodutseeritav.
c) Teisalt säilitab teos ka osalise välimise vabaduse. Kuna erinevate keelte koguarvu ei saa üheselt määrata ning iga inimese tõlgendusprotsess on erinev, jääb tähenduste pluralism autori haardeulatusest välja ning teos võib muutuda ideeliselt sisuliselt ükskõik, mis teadaolevaks ideeks, olenevalt lugeja tõlkimismehhanismist. Siinkohal võib väita, et loomingu vabadus on kindlarvuliste ideede hulga sees võtta ükskõik milline tähenduslik kuju.
Algupärane ideeline tuum ja selle nihe ajas
Olen küllaltki veendunud, et loomingul peab olema vaatamata tõlgenduse paljunemisele olema autori silmis üks ideeline tuum, ehkki ta võib teoses nihkuda ning seeläbi kuju muuta. Ideeline tuum paneb paika autori edasised perspektiivid, ent ometi olen veendnud, et teose algupära kasvab ideelise tuuma üle spontaanselt, sest vastupidisel juhul on märgisüsteem kunstlik ja ei koondu loomingu ümber. Seega pakun kaks erinevat võimalust kirjutamiseks :
a) Tekitades ideelise tuuma üle järk-järgult sündmusi, kusjuures koorunud sündmused võivad hakkata tasapisi ise ideelist tuuma välja joonistama.
b) Kirjutades järjestike emotsioone loovaid sündmusi, mille alateadlikult tajutavast terviklikkusest kasvab välja teose sisu. (Eeldab kirjanikku geniaalset taju/instinkti, kui soovite)
Siinkohal on teine optsioon kõvasti virtuoossem ning meisterlikum, samal ajal kui esimesel juhul võib kirjutatu muutuda kunstlikkuks ning reglementeerituks, mis võtab ära loomingu ainsa vabaduse(vt. punkt c)
No comments:
Post a Comment