ma tahaks teha mõned tagasivaated, sest vahel tahaminnes kuulen uksehingede kriginat, mida varem seal ei olnud, mis paneb mind kartma, et olen unustanud, kust ma tulin.
teisalt tahaks kokku koguda need hingelt pudenend mikrokillud. on tõsi, et nood kukkuvad piinlikult aeglase kiirusega, nii et neisse astudes, ei või iialgi permanentselt haiget saada. vahel võib killud jalus koguni nädalaid ringi käia, enne kui võõrkeha endast ilmale tuleb.
sellegipoolest säilub kogemuste toel mus mingine aimdus, mis paneb aeg-ajalt kandasid kontrollima ning mõnikord nii enda ette kui taha julgustuseks pilku heitma.
liiati on need killud osa minust ning vaimupuru maha jätta tundub ebasiiras või koguni valelik.
ei peagi õieti palju pingutama, et koridori esiotsa naasta. nood kaks blogi siin on piisav majakas, ja olgugi et tee on pikk ja tolmune, põrand hooldamata ning tuled ammu kustund, tean sihti ikka nii kindlalt kui toona vastupidises suunas marssides.
õigupoolest on pentsik see marssimisekihk. see enesekindel iha, mida lõpmatud kiilud ja tühimikud ei painutand. vaid murdsid ainult valgust. või lisasid mõistatust. tõsi, ses riknemise hõngus on nii mõnigi mõistukõne ilusamat karva kasvand ning omadanud ehk kaugema ulatuse.
nooruspõlves ütlesin tihti et iga lõpmatus algab mu lauasahtlist. toona nägin seda põhjatut sahtlit, kui varasalve kus igavesti uusi pilte läbi tirida. nüüd pakub selline küllastamatuse lõplikkus mulle mingisugust leebe rahuldust. täisringitunnet.
teisalt võime rääkida kevadest. kas kevad tuleb? võib väita, et korra aimasin kevade vilinat ja valguslõpmeid ja kuldselt keevaid kiiri. siis elasin kevades ja hingasin laulu ja mõnikord tõusin natuke õhku nii nagu idealistid ikka tõusevad kui neil usku enam vaja pole kohaoleku asemel. mis sai kevadest ja kas see tuleb taas? ma ei tea, ent eriti ei usu. olen külmaga liialt harjunud ning veendumused asendanud eesmärkidega.
on ohtlik olla teadlikult illusioonis, ent veel ohtlikum olla teadlikult illusioonideta. see teine oht ei ole niivõrd kriitilist laadi, vaid pigem "metafüüsilist" loomu nagu oleks vahest võinud öelda H.Böll.
kujutan ette muinasjuttu lõpmatust taimest aegade alguses, mis piire tundmata ajas oma võrsed mööda ilma laiali, kuni need päiksesoojas tuhaks kõrbesid. ometi elasid need õnnetu otsa leidnud lõpmed kauem. ometi ulatusid nad avarustesse ja said oma teadmatuses indu kasvada. nende põlengus tekkind tuhas leidus nii palju elujõudu, et kui too maale tagasi langes tärkasid sellest tohutul hulgal uusi taimi, nii väikeseid kui suuri. ühest ulatumatust surmast tekkis programmiline elu.
see muinasjutt on muidugi täiesti väljamõeldis, ning ehk pole seda loodud õppetunni puudumise tõttu. vahest ürita end sealt õppetundi leides petta, viin end valele rajale? või küllap peitub võti hoopis segases tundepaletis? vähemalt mina küll ei suuda valida, kas tos loos on rohkem traagikat või lohutust ning olen üsna veendunud, et suured kirjeldavad sõnad on üleliigsed.
selline universaalne kogemuse puudumine on minu jaoks küllaltki hirmutav ja jätab mu tihti jalaga ukse vahele. probleem on nimelt selles, et mõlemal pool ust on piisavalt ruumi ning mul ei ole kiire, veel.
ehk peaksin julgustust leidma lae puudumisest?
No comments:
Post a Comment