Ma mõtlesin eile, et ma tahaks olla ainult teadusehuviline. Realist. Täielik realist. See oleks tore, sest siis ma ei põeks mõttetute asjade pärast, tegeleks ainult vajalike asjadega ning keskenduks rohkem ''asjadele'' (see sõna väljendab olukorra pöördumatut irooniat briljantselt), mitte ''olemise talumatule kergusele''.
Ma leian, et selles idees on sama palju kurbust kui irooniat.

Ma ei suuda taluda vägivalda ja jõhkrust. See buddhalik killuke elab igavesti mu sees ja moodustab mingit painduvat kurbust jõhkrusest. Otsesusest. Vahel tundub koguni, et isegi raev on kaunim kui viha. Ta on puhtam, otsesem sisukam. Sisu is the trcik. Kõik, millel on mõte ärkab ellu ja saab loomulikuks. Muu  aga on seevastu võõrastus, mis sööb.

Ma /ei/ kirjuta/n loogilisi ridu. Mõtteid maha.

 ohhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh

Kunagi unistasin tihti ise millegi suure leiutamisest.
Praegu unistan romaanist, mis oleks mina
mitte minu kirjutatud.

see on tõsi.


Aga lisaks ma tahaks elu, mis ei vaja rääkimist. Ja paari asja, mis mul läks meelest ära

pealegi suveõied ja kevad ja jääaedade lilled suvi

ja kõige üksikum, kõige kõlkjam täheharjal helkiv kuu